Effects of Group Drumming Interventions on Anxiety, Depression, Social Resilience and Inflammatory Immune Response among Mental Health Service Users

Daisy Fancourt, Rosie Perkins,  Sara Ascenso,  Livia A. Carvalho,  Andrew Steptoe,  Aaron Williamon

Plos One Published: March 14, 2016 https://doi.org/10.1371/journal.pone.0151136

Abstract

Growing numbers of mental health organizations are developing community music-making interventions for service users; however, to date there has been little research into their efficacy or mechanisms of effect. This study was an exploratory examination of whether 10 weeks of group drumming could improve depression, anxiety and social resilience among service users compared with a non-music control group (with participants allocated to group by geographical location.) Significant improvements were found in the drumming group but not the control group: by week 6 there were decreases in depression (-2.14 SE 0.50 CI -3.16 to -1.11) and increases in social resilience (7.69 SE 2.00 CI 3.60 to 11.78), and by week 10 these had further improved (depression: -3.41 SE 0.62 CI -4.68 to -2.15; social resilience: 10.59 SE 1.78 CI 6.94 to 14.24) alongside significant improvements in anxiety (-2.21 SE 0.50 CI -3.24 to -1.19) and mental wellbeing (6.14 SE 0.92 CI 4.25 to 8.04). All significant changes were maintained at 3 months follow-up. Furthermore, it is now recognised that many mental health conditions are characterised by underlying inflammatory immune responses. Consequently, participants in the drumming group also provided saliva samples to test for cortisol and the cytokines interleukin (IL) 4, IL6, IL17, tumour necrosis factor alpha (TNFα), and monocyte chemoattractant protein (MCP) 1. Across the 10 weeks there was a shift away from a pro-inflammatory towards an anti-inflammatory immune profile. Consequently, this study demonstrates the psychological benefits of group drumming and also suggests underlying biological effects, supporting its therapeutic potential for mental health.

Liiga palju meditsiini

Airi Värnik, arst
Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor
Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhtivteadur

„Postimehe“ arvamuslugu 28.10.2018
https://arvamus.postimees.ee/6439793/airi-varnik-liiga-palju-meditsiini

Läänemaailmas on levimas liikumine ’Too Much Medicine’ (liiga palju meditsiini) põhjendusega, et haiguse nimetuste ja haigete, sealhulgas krooniliste haigete arvu tormiline kasv ning kulutused meditsiinile ei ole proportsioonis tulemusega, milleks on eeldatavasti tervena elatud aastate ja oodatava eluea tõus ning lubamatult suur on ravivigadest tingitud tervise või elude kaotus. Liikumisse kuuluvad  arstid, teadlased, patsiendid, poliitikud, ajakirjanikud jm, kelle eesmärk on kaitsa terveid ülediagnoosimise ja üleravimise eest ning ühtlasi säästa ressursse mittevajalikku või isegi kahjuliku meditsiinilise tegevuse arvelt.

Nimetatud egiidi all tegutsevad avalikud initsiatiivrühmad ja toimuvad regulaarsed konverentsid, viimane neist oli käesoleva aasta augustis Helsingis, aasta varem Kopenhaagenis. Tähelepanu pälvib, et Briti kunigliku meditsiinikolledži  akadeemias toimuvad debatid nimetatud teemal ja kõrgetasemeline Suurbritannia teadusajakiri ’British Medical Journal’ kutsub arste üles fokuseeruma nendele, kes tõepoolest on haiged ja sekkuma vaid juhtudel, kui ravi, kirurgilist operatsiooni või kahjustusvõimalusega protseduuri oodatava tulemuse riski-kasu analüüs antud patsiendi suhtes on tõenduspõhine ja kui otsus lähtub organismi kui terviku printsiibist.

Liikumine viitab ohule, mida kujutab inimeste tervisele haiguste diagnostiliste kriteeriumide jätkuv laienemine, inimeste haigustega märgistamine juhul, kui sümptomaatika on vaid piiripealne, peaaegu olematute haiguste ravi või rutiinne ravi ’elu lõpuni’, kui ei omata piisavalt kompetentsi, et võtta arvesse uusimaid uuringuid stagneerunud seisukohtade ja aegunud ravijuhiste korrigeerimiseks või ravimtööstuse ärihuvide lõksus viibimise tõttu.

Kriitika all on rahvastikku hõlmavad sõeluuringud, kuna täiusliku metoodika puudumisel või odavama variandiga läbiajamisel võib saadavate tulemuste hulgas olla nn valepositiivseid kui valenegatiivseid ning ka seda, et osal arstidest on  kalduvus leitud minimaalsete muutuste korral kasutusele võtta ’raskeravi’, millel on vältimatud kõrvaltoimed, samas kui oleks soovitav piirduda vaid jälgimise või kergemate sekkumistega. Vaimset tervist enim väärtustavad arstid mainivad, et sõeluuring on psüühiliselt rusuv, tekitab inimestes ärevust ja depressiooni ning kokkuvõttes annab majandusliku kahju, mis ei kaalu üles saadud tulemusi, ka elulemuse mõttes.

Üksmeelt ei ole ka psühholoogiliste eripärade diagnoosiga sildistamisel ja medikamentoossel ravil, kui selle tingivad ainult elu-olulised vajadused, eriti laste puhul, kus ajutegevusse sünteetiliste preparaatidega vahelesegamine võib tuua ettearvamatuid (kaug)tagajärgi või nivelleerida omapärase isiksuse (introvertsus, keskendumis-tähelepanu häire, autism, sotsiaalfoobia, anoreksia jm). Naeruvääristatake diagnoose, kus haigussümptomiteks ravi eesmärgil on kvalifitseeritud tavalisi eluavaldusi või ealisi muutusi, ravides haigusena kortse, halle juukseid, rasedust,  menopausi, luu hõrenemist, väheseksikat vaginat, mängurlust jm.

Medikaliseerimist soodustavad paljud asjaolud.  Meditsiinipraktikas valitseb tõekspidamine, mille kohaselt edu pandiks on varane diagnostika ja ravi, mis ongi õige, aga vajab süvateadmisi ja mõtlemisaega aru saamaks, mida just antud patsendil kõrvalekalle keskmisest näidust tähendab. Kuna iga inimene on unikaalne, ei saa me klammerduda juhendi  külge, vähemalt selle juhendi külge, milles ei ole varianti – mitte sekkuda, jälgida sümptomite dünaamikat.

Ülediagnoosimist võimaldab peendiagnostikaks vajaliku tehnoloogia ja teaduse kiire areng ning üha suuremad majanduslikud võimalused, mistõttu saab normatiivsest keskmisest erinevaid näitajaid üha paremini välja selgitada ja sellele vastukaalu otsida. Sellega käib kaasas ravimitööstuse areng, mis vastavalt äri loogikale realiseerib nendele omistatud õelavõitu lausungi: ‘Igale haigusele tablett ja igale tabletile haigus’. Kuna ravimitööstuse rahaline võimekus on reeglina suur, siis satuvad arstid kahe tule vahele: ravimfirmade  metoodiliselt soovitatud toodang versus patsientidele määratud ravimite kõrval- ja koostoimed.

Surve tuleb ka patsientidelt. Inimestel on raske leppida vanaduse ilmingute ja vaevade, puude, kroonilise haiguse, valu ja surmaga, haigusega üldse. Meid on hellitatud lootusega, et meditsiin on kõikvõimas. Ongi hämmastavalt võimas, kuid mitte alati ja kõiges. Arstiteadus on arenenud läbi katse-eksituse nii nagu muudki teadused.  Seejuures arsti parim kaitse oma südametunnistuse ja kohtuvaidluste ees on patsiendi informeeritud nõusolek, ja mitte pro forma, vaid avameelne sisuline uuringute ja raviplaani selgitus riskitegureid välja tuues.

Liikumine  julgustab  muuhulgas tunnustama arstiabi täiendavaid (komplementaarseid) erialasid, sealhulgas traditsioonilisest meditsiinist lähtuvaid oskusi, hindama platseeboefekti, väärtustama tervishoius sotsiaalsüsteemi ja usuorganisatsioonide teenuseid. Peetakse tähtsaks prevenstiooni selle kõige algsemal tasandil: liikumine, toitumine, keskkonna heaolu, stressi juhtimine, uimastitest hoidumine.

Arusaadavalt ei saa liikumine ’Liiga palju meditsiini’ nautida populaarsust, sest kriitika meditsiiniabi liia üle on ootamatu. Inimesed, sealhulgas arstid on harjunud, õigemini harjutatud mõttega, et tervise garantii on rohkem arste ja haiglaid, rohkem vastuvõtte ja ravi. Briti kuningliku akadeemia ja teiste medikaliseerimise vastaste liikumiste sõnum on tõsta arstiabi kvaliteeti, vältida tervisele kahju tekitamist ja säästa seejuures ressurssse.

Paratamatult on tervishoius oodata kontseptsiooni, kus arstiteaduse aineks jääb haiguste ravi ja terviseteema laieneb paljudele muudele erialadele. Selles valguses Haigekassa ambitasioon haarata haaramatut on unelmana kiiduväärt, kuid mitte mõistlik. Arstiõpe on niigi äärmiselt kauakestev ja mahukas, sellega ei ole võimalik liita aina arenevaid teadmisi ja praktikaid tervise edendamise, säilitamise, haiguste esmase ennetamise, haigustest taastumise ja eluterve keskkonna vallast. Üleliigse medikaliseerimise vastane liikumine on vaid üks lüli mõttetöös, kus otsitakse optimaalset lahendust tervishoius.

Eesti riigil on aeg esiplaanile tõsta tervis, selle edendamine, hoidmine ja taastamine, mis tähendab senise lähenemise ümbermõtestamist, kuid õnneks me tasapisi selles suunas juba liigume, kirjutab arst ning Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik.

Loe lähemalt Postimehe arvamusloost SIIT.

Sügishooaega alustasime 27. septembril Tervisekliiniku spetsialistide kokkusaamisega, et pidada plaani ja saada tuttavateks uute tulijatega.

EMA KSENIA oli taas Tallinnas ja sisustas 25.oktoobri salongiõhtu. Meenutuseks, et Ema Ksenja on Jeruusalemma Õlimäe õigeusu kloostri kõrge kategooria nunn, 88 aastat vana, ilmiku elus olnud teadlane, psühholoog, Eestis sündinud, peamiselt elanud, õppinud ja töötanud Saksamaal ja Austraalias, oli peategelane edukas filmis ’Õlimäe õied’. Praegu annab psühholoogilist abi kirja teel, üksikutega ka telepaatiliste seanssidena, Eestis on tal ka kontakt-patsiente. Ema Ksenja oli taas  erksa vaimuga suurepärase vestleja, elutark, hea eesti keelga, huumorimeelne.

29.novembri salongiõhtu peaesineja KAJA REBANE rääkis Tervisekliiniku loodusterapeutide tegemistest (refleksoloogia, homöopaatia, erinevad massaažid jm) ja andis nõu, kuidas ennast lihtsate vahenditega ise abistada.

Tervisekliiniku Jõuluõhtu oli 27 detsembril. Oleme seekord koos VATEKiga (Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon). Õhtut aitavad sisustada LAGLE PAREK ja PEETER PIHLAK. Teemaks on Kultuurilooliste vahepeatustega palverännutee Piritalt Vana-Vastseliina http://www.palverand.ee/home/. Palverännu tee valmib samm-sammult piirkondi läbi kõndides, kohalikega sõbrunedes, ajalugu ja tänapäeva uurides, loodust nautides, parimat varianti valides. Tee ei ole veel päris valmis. Sammujad on Pirita Kloostri sõprade klubi liikmed, entusiastid, sest on tore ja huvitav kodumaaga pisiasjadeni tutvuda ja aina üllatusi eest leida. Lagle vaimustus kõige selle juures on nauditav ja külgehakkav.

VATEK esitles ja andis 30. märtsil 2016. a Sotsiaalministeeriumile üle Vaimse tervise strateegia 2016–2025. Strateegia on koostatud Vaimse tervise ja heaolu koalitsiooni (VATEK) poolt Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhtimisel. Strateegia koondab nii rohujuure tasandil kogutud kui spetsialistide nõuandeid ja ettepanekuid ning see on riigile soovituslik.

Vaimse tervise strateegia eesmärk on hoida ja parandada Eesti elanike head vaimset tervist ja heaolu, jagades vastutuse selle eest inimese enda, kogukonna ja riigi vahel. Soovime, et psüühika- ja käitumishäireid märgatakse varakult ning inimesed saavad vajalikku abi. Leiame, et vaimse tervise edendamine peaks olema ühiskonnas prioriteet, millega tegeletakse järjepidevalt läbi kogu inimese elukaare.

Vaimse tervise teema on oluline ja vajab senisest rohke tähelepanu nii indiviidi, kogukonna kui riigi tasandil. Maailma Terviseorganisatsioon prognoosib aastaks 2030 depressiooni levimuseks elanikkonnas 15%. Eestis on see hetkel 5,6%. Kõige tõsisem depressiooni avaldumise viis on suitsidaalne käitumine. Aastal 2014 sooritas Eestis suitsiidi 236 inimest. Keeruliste probleemide lahendamine vajab kompleksset sekkumist.

Vaimse tervise ja heaolu strateegia 2016–2025

Neurokirurg Andres Ellamaa artikliga saab tutvuda siin.

Kui blokeerunud seljalihasest ei liigu info enam edasi, algab mõnes elundis taandareng. Artikliga saab lähemalt tutvuda siin.

Professor Maurizio Andolfi hinnangul ei peaks lastele andma antidepressante ning probleemide lahendamiseks peaks kokku kutsuma erinevate põlvkondade esindajad.

Loe siit

Võib oletada, et müüdid on tekkinud siis, kui põhjus-tagajärge ei ole osatud või läbetud kokku viia või kui on tahtlus, et asi nii on. Müüdid on visad. Sotsiaalministeeriumi alkoholipiirangute eelnõuga seotud diskussioonid annavad alust vaadelda mõnd alkoholi tarvitamist saatvat müüti.

Ajalehes Postimees avaldatud artikliga saab tutvuda siin.

Artikkel ajalehes Postimees tõstatab terviseprobleeme, mis on seotud pagulaste ja immigrantide saabumisega. Kas me oleme end valmis kaitsma Aafrikas levinud nakkushaiguste eest? Kas me oleme valmis saabujaid arstiabiga kindlustama, kui meie klimaatilised tingimused  ja toitumistavad saabujate tervist kahjustavad?

Artikliga saab tutvuda siin.