Kingi kinkekaart!

Arhiiv

Psühholoog Kersti Jakobi mõtisklus naiseks olemise teemal

Psühholoog Kersti Jakobi mõtisklus naiseks olemise teemal

Ma olen ju naine… (8. märtsi õhtused mõtisklused)
Kersti Jakobi

Kui ma väike olin, siis mõtlesin enda jaoks välja, mis on naiseks ja mehest olemise kõige ebameeldivamad küljed.
Naine: peab sünnitama – halb.
Mees: peab sõjaväkke minema – halb.

Tegin millegipärast otsuse, et sünnitada on kergem kui sõjaväkke minna (täpsustuseks lisan, et olen sündinud 1978. a ehk sügaval nõuka-ajal, seega ilmselt kuulsin juba varakult lugusid NL sõjaväest ja see tundus väga hirmutav…). Noh – eks ma pidin endale ju ka tüdruk-olemise eeliseid teadvustama Emaks-saamine oli miskipärast samuti alati minu listis, seega win-win. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui ma päris aus tahaksin olla, siis pean üles tunnistama, et ma pole kunagi päriselt aru saanud nendest juttudest, et naistel on nii-nii raske, naisi diskrimineeritakse, neil on väike palk, vähem õigusi jne. Muidugi ma saan aru statistikast, ja sellest, et mõnel elualal või ametikohatadel see tõesti on nii, ma saan aru, et paljud naised kogevad vägivalda (aga mehed ju ometi ka, eriti emotsionaalset, kas pole?). Ma saan aru, et üle maailma on tohutult riike ja ühiskondi, kus tõesti naistesse suhtutakse nagu orjadesse (ei anta haridust, ei lubata ise valida või väljas käia ja veel palju hullemat).
Kuid ma mõtlen arusaamist sellisel tasandil, et mina ise, naisena, Eestis, tunneksin ennast pidevalt ohustatuna oma soo pärast või et ma peaks ühiskonnas kuidagi rohkem valvel olema kui mehed. Novot ei tunne…

Olen sageli mõelnud, et miks ma ei suuda ometi samastuda feministide, või #metoo kampaania jm sääraste üleskutsetega või miks ma polnud vaimustuses “Savusanna sõsaratest”? Kas mul on midagi viga või?

Ilmselt on selle seletamiseks kaks varianti – kas ma eitan või ei taha märgata ega teadvustada, kuidas mul on just NAISEKS olemise tõttu raske, või siis mul ongi vedanud, et tõesti polegi selliseid nö stereotüüpselt halbu kogemusi olnud. Ei ole mind ju tõesti vägistatud, ma olen olnud enamasti edukas nii koolis kui tööalases elus, ei ole kahtlustanud, et saan vähem palka, kui mõni mees saaks samal ametikohal, ma julgen öelda välja oma arvamusi ja võidelda õigluse eest, kui pean seda vajalikuks. Naiseks olemine pole olnud mulle takistuseks.

Kas võin siis ennast lugeda seetõttu eriliseks, õnnesärgis sündinuks?
Ometi pole mu elu olnud sugugi meelakkumine. Olen minagi näinud pealt vastikut koduvägivalda, mind on elus meeste poolt petetud ja veelkord petetud (aga ma olen ka ise petnud), olen pidanud osaliselt üksi lapsi kasvatama, pean majanduslikult ise hakkama saama. Liiga detailseks igaks juhuks hilisel õhtutunnil ei lähe…

Rääkimata “lihtsamatest” näidetest, et mulle aegajalt avatakse uksi (ma millegipärast võtan seda alati komplimendina ega tunne end seetõttu pisendatuna), autotöökojas näen blondiini-suhtumist (aga ma olen seda ka korduvalt meelega ära kasutanud ja pigem ise veel “blondimat” juttu ajanud ja sellest ikka lõpuks kasu lõiganud).

Millegipärast pole ma neid kogemusi kunagi võtnud kui naiseks olemise raskusi, pigem inimeseks olemisega kaasnenud paratamatust või siis ISEENDA otsuste või rumaluse tagajärgi. Uste avamist näen tõesti austavana ja pigem on solvav, kui mees seda EI TEE, ja blondiiniks pidamise juures on ju oma tõetera ka sees (no autodest ma ikka tõesti muffigi ei jaga, ja kui jagaks, saaksin ju suu lahti teha ja eelarvamusi kummutada), seega milleks solvuda.

Ehk on asi selles, et ma olin ainuke laps ja vanemad (eriti isa) kasvatasid mind üsna iseseisvaks, hiljem järele mõeldes võiks isegi öelda, et rohkem klassikalises mõttes mehelike väärtuste järgi. Mind ei ole kunagi “printsessistatud” (kuigi kui nüüd meenutada, siis pikad juuksed olid küll terve lapsepõlve “kohustulikud”), mulle ei ostetud Barbie´sid (isegi kui ma väga tahtsin, kuigi olin juba 16, sest varem neid lihtsalt polnud või sai ainult valuutapoest), mind ei surutud balletitundi, mul on lastud autodega mängida, hobisid ja eriala valida ja ise otsustada, sunniti asju lõpuni tegema ja ikka koguaeg just TEGUTSEMA – sõida see suusavõistlus lõpuni (kuigi ei meeldi), mine tee juhiload, mine suvesemestriks üksi Ameerikasse jne jne.

Ma mäletan lapsena pidevalt seda tunnet – saa ise hakkama! Tookord mulle see ei meeldinud, ma ei saanud aru, miks nad minu eest üldse ei hoolitse? Täna saan sellest aru. Hoolitsus oli tegelikult olemas, sest kuigi läksin üksi seiklema, sain siiski keset New Yorki seiskunud metrooliikluse kaoses nuttes koju helistades väga asjalikku nõu. Hoolitsus oli olemas, sest kui 18-aastaselt uljalt autoga üle katuse käisin, helistasin isale ja teadsin, et ta tuleb mulle järele ja aitab…

Mõnikord olen ka mõelnud, et sooviksin olla rohkem “naine” – osata nutta, toetuda ja sõltuda mõnest mehest, olla koduperenaine… Aga no ei oska. Kas ma siis olen vähem naine või? Ma ei usu.

Aga mida ma selle kõigega öelda tahan. Ma väga sooviksin, et võrdsed võimalused oleksid sõltumata soost olemas kõikidele inimestele. Aga ma sooviksin väga ka seda, et mehed ja naised ise ka ennast ei takistaks ega pidurdaks läbi enda stereotüüpsete uskumuste. Sest minu meelest on see palju olulisem ega sõltu soost – kuidas ma ise end tunnen, mida ma usun end väärt olevat, mida ma tahan, milles ma olen ISE kindel. Sest selle järgi kohtlevad sind enamasti ka teised.

Samas on tore siiski säilitada enda soolisi erisusi – mulle näiteks väga meeldib kanda kleite ja seelikuid, mulle meeldib roosa värv, ma vaatan seebikaid ja loen ilusalongis käies naisteajakirju. Muidugi teatava reservatsiooni ja huumoriga, aga aegajalt on ka seda tore teha, samuti nagu sõbrannadega lobiseda või endale regulaarselt uusi riideid ja ehteid osta (isegi kui ma neid kandma ei hakka ja varsti tagurpidi jälle tagasi müüki panen). Sest – MA OLEN JU NAINE!

Ilusat naistepäeva, mu kallid naised-suguõed! Ilusat naistepäeva- mehed! Mulle nii meeldib, et ka teie olete maailmas olemas!

MENTBESTI töötuba keskendus depressiooni ja suitsidaalsuse teemadele

MENTBESTI töötuba keskendus depressiooni ja suitsidaalsuse teemadele

Rainer Mere

MENTBEST projekti töötoas, mis toimus 26. märtsil, keskendusime peamiselt depressiooni ja suitsidaalse käitumise teemadele ning arutasime, kuidas toetada inimesi, kes seisavad silmitsi nende väljakutsetega. Koostöös ekspertide ja osalejatega otsisime võimalusi, kuidas parandada väravahoidjate võrgustikku, suurendada teadlikkust vaimse tervise probleemidest laias avalikkuses, tugevdada esmase tervishoiu rolli ja parandada patsientide ning nende lähedaste toetust.

Arutelude käigus identifitseeriti mitmeid olulisi tegevussuundi, sealhulgas vajadus teadlikkuse tõstmiseks, koostöö suurendamiseks erinevate osapoolte vahel ja konkreetsete tugistruktuuride loomiseks. Osalejate panus oli äärmiselt väärtuslik, pakkudes uusi vaatenurki ja lahendusettepanekuid, mis aitavad paremini mõista ja toetada depressiooni ja suitsidaalse käitumisega inimesi.

Eriti tähelepanuväärsed olid arutelud järgmistes valdkondades:

  • Väravahoidjad: Rõhutati vajadust suurendada teadlikkust ja toetada väravahoidjate võrgustikku, et parandada suunamist ja ennetustööd.
  • Lai Avalikkus: Toodi välja olulisus kasutada mitmekülgseid teavitustegevusi, sh sotsiaalmeediat ja kohalikke kanaleid, et tõsta teadlikkust vaimse tervise probleemidest.
  • Esmane Tervishoid: Arutati lisarahastuse, vaimse tervise õdede rolli laiendamise ja perearstide koolituse vajadust.
  • Patsiendid, Abivajajad ja Lähedased: Rõhutati koostöö tähtsust erinevate osapoolte vahel ja vajadust tõsta üldist teadlikkust.
Massaaži kasulikud mõjud vaimsele tervisele

Massaaži kasulikud mõjud vaimsele tervisele

Angelica Tatter

Seos füüsilise ja vaimse tervise vahel on hästi teada ja hästi uuritud. Lõppude lõpuks on võimatu omada üht ilma teiseta.

Stress võib avaldada tohutut mõju meie heaolu mõlemale aspektile ja meie tavapärases igapäevaelus ei ole keeruline leida stressi tekitavaid valdkondi: töökoht, suhted, rahaline stress – see nimekiri jätkub.

Tervislike toimetulekustrateegiate leidmine stressiga toimetulemiseks võib aidata meil toime tulla nii füüsiliste kui ka vaimsete probleemidega. Kuigi enamik meist teab, et massaaž on fantastiline paljude füüsiliste probleemide lahendamiseks, tõestab ka teadus, et regulaarsel massaažil on muljetavaldav mõju meie vaimsele tervisele.

Regulaarse massaaži planeerimine igasse kuusse võib aidata muuta teie keha, vaimu ja produktiivsust. Siin on põhjused, miks:

Parem uni
Regulaarne piisav uni on iga terviserutiini oluline osa. Ilma selleta oleme vastuvõtlikumad mitmesugustele füüsilistele ja vaimsetele probleemidele. Kuigi töökoha massaaž ei ole loodud teid kohapeal unistustemaale saatma, võivad suurenenud vereringe, südame löögisageduse langus ja lõdvestunud lihased aidata teil kergemini ja kauem magada.

Depressioonisümptomite leevendamine
Teadlased analüüsisid 17 kliinilist uuringut, et näha, kas massaažiteraapia võib aidata leevendada depressiooni sümptomeid. Nad leidsid, et igal üksikul uuringul oli positiivseid tulemusi depressiooni ja ärevuse sümptomite leevendamisel.
Pange tähele: kui teil on depressioon või vajate kellegagi rääkimiseks abi, on massaaž teie abistamise arsenali osa, kuid ei asenda kunagi professionaalset abi ja nõuandeid. Palun küsi abi.

Edendab heaolutunnet ja sidet
Oksütotsiini tuntakse kui “armastuse” või “kallistamishormooni”. Kui inimesed suhtlevad füüsiliselt, puudutavad, kallistavad või loovad sidet, vabaneb oksütotsiin, mis soodustab sügavat heaolu, kerguse ja mugavuse tunnet.
Massööri asjatundlik puudutus paneb selle hormooni ohutult voolama.

Madalam stressitase
Kortisool on “stressihormoon”. Kui see on vabalt voolab, tunneme end kurnatuna, ärevana ja pinges. Pikaajaline stress ja kõrgenenud kortisoolitase võivad põhjustada mitmeid muid probleeme. On tõestatud, et massaaž vähendab kortisooli taset kuni 30 protsenti. Seejärel toetab see teie keha ärevusega loomulikult võitlemisel.

Tunne end värskena ja energilisena
Elamine mistahes vaimse tervise probleemiga on kurnav. Võib tunduda võimatu isegi end hommikul voodist välja tirida, rääkimata selge peaga töötamisest. Kuna massaaž parandab vereringet, tunnete end energilisemana ja keskendunumana, hajub väsimuse ja letargia tunne.

Suurendab loomulikult serotoniini ja dopamiini taset
Paljud antidepressandid suurendavad ajus serotoniini taset. Teadlased on avastanud, et massaaž võib suurendada nii serotoniini kui ka dopamiini taset umbes 30 protsenti, andes meile loomuliku meeleolu tõusu.

Rahusta oma meelt
Lisaks füüsilistele muutustele, mida massaaž võib põhjustada, võib töökoormusest isegi 15-minutilise pausi võtmine aidata teie aju taastada ja sügavalt sisse hingata. Võimalus oma laua tagant eemale astuda võib anda teile perspektiivi, nii et naasete oma ülesannete juurde värske vaimu ja kehaga.

Oluline on läheneda vaimsele tervisele terviklikult. Pole olemas ühtset lahendust ega maagilist tabletti, mis saaks kõike kohe paremaks muuta. Kuid õppimine aeglustama, enda eest hoolitsema ja tasakaalu leidma on suurepärane algus. Regulaarne massaaž, mis on osa terviklikust tervise ja heaolu fookusest, võib muuta väga palju.

Allikas: https://www.physiobydesign.co.nz/blog/2020/4/14/the-mental-health-benefits-of-massage

Airi Värnik: kerget meelt!

Airi Värnik: kerget meelt!

Airi Värnik, Tallinna Ülikooli vaimse tervise emeriitprofessor
Ilmunud Postimehes 10. oktoobril 2021

Me ise koome oma elu mustri. Tegelikult algab kõik sellest, kuidas me iseendasse suhtume. Kas me ütleme endale: «ma olen kole, keegi ei armasta mind, mu tulevik on tume» või «ma astun hommikul parema jalaga voodist, veendun peegli ees, et mu näos on päris naeratus, see, mis ulatub silmanurkadesse ja südamessegi, ning alustan päeva valmisolekus võtta vastu see, mida elu pakub». Seejuures on hea meenutada, et olla sündinud on eriline šanss ja et elu on triibuline, lainetav ning see ongi huvitav, kuniks pole eluohtlik.

Keda oma päevadesse ja öödesse kaasa võtta? Muidugi inimesi, kelle seltsis me tunneme ennast hästi ja kes on usaldusväärsed. Sõpru tulekski otsida eesmärgipäraselt, meil on vaja sõpru erinevate teemade jaoks.
Me vajame inimest, kellele mured ära rääkida ja tundeid vahendada, ning vajame ka kedagi, kes aitab olukordi lahti harutada. Või siis kellega koos südamest naerda, kellega koos matkata, kellega sõneleda ja leppida, kellega lembusi vahetada. Ja kõige tähtsam – kellega me saame olla mina ise. Väga harva saab neid vajadusi rahuldada üks ja seesama inimene.

Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi.

Me kõik oleme kogenud, et on inimesi, kellega suhtlemine paneb meid halvasti tundma. Enamasti on teada, mis on see, mis niinimetatud mürgiste inimeste juures ebameeldivalt, isegi raskesti talutavalt mõjub, aga on ka neid, kes nagu polegi «pahad», kuid mõjuvad raskelt. Kunstiteosed, mütoloogia ja esoteerika räägivad vampiirinimestest. Me ei saa siiski kedagi nimetada totaalselt mürgiseks, küllap see on konkreetne inimene-inimene-suhe.

Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi, teada, et igal inimesel on ka helge pool, kui see vaid üles leida. Või siis ka andestada ning olla kogemuse eest tänulik.

Meie heaolutase sõltub sellest, kuidas meie meel meile osaks langevaid sündmusi vastu võtab, millise tähenduse ta neile annab, kuidas ta neid interpreteerib. Muretseda ja järeldusi teha enne, kui fakte pole piisavalt, on ebasõbralik nii enda kui teiste suhtes. Analüüsiv sõber saab siin abiks olla.

Depressiooni ravi teeb kättesaadavamaks tasuta eneseabiprogramm iFightDepression

Depressiooni ravi teeb kättesaadavamaks tasuta eneseabiprogramm iFightDepression

Paljud depressiooni all kannatavad inimesed ei saa eri põhjustel vajalikku ravi, olgu siis puuduliku diagnostika või ravi kättesaadavuse tõttu. Euroopa liidu terviseprogrammi toel tegutsev rahvusvaheline ühendus European Alliance Against Depression (EAAD) kaasab depressiooniga toimetulekuks kohalikke kogukondi ja võimaldab inimestel teaduslikult tõestatud veebipõhise eneseabiprogrammi iFightDepression (iFD) toel oma depressiooni ise juhtida. Kümne Euroopa riigi esindajatest koosnev konsortsium on ligemale kolm aastat viinud ellu projekti, mille eesmärk on depressiooni ja suitsidiaalse käitumisega patsientide hooldust ja ravi parandada. Programm on tõlgitud 22 keelde, sealhulgas eesti keelde. Tasuta tööriista saab kasutada igaüks endale sobival ajal ja kohas. Programm sobib neile, kellel on depressiooni ilmingud või kerge kuni mõõdukas depressioon. Igal kasutajal on isiklik sissepääs ja oma juhendaja. Nii saab inimene ise enda aitamiseks palju ära teha.
Euroliidu depressioonispetsialistid kohtusid plenaaristungil Eestis
Ulrich Hegerl ja Katariina Schnitzbahn (Foto: Urmas Luik)
European Alliance Against Depression (EAAD) projekti EAAD-Best plenaaristungil Pärnus (25.09.2023) esindas meie riiki Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI) – ühendus, mis on juba üle 20 aasta olnud Eesti esindaja EAAD projektides. Konsortsiumi, millesse kuuluvad kümne Euroliidu riigi depressioonispetsialistid, juhib Frankfurti ja Leipzigi Ülikoolide psühhiaatriakliinikute professor dr Ulrich Hegerl. Tervisekliinikuga seotud inimestest kuuluvad EAAD-Best Eesti tiimi Rainer Mere, Airi Värnik, Merike Sisask ja Peeter Värnik.
Süsteemne sekkumine neljal tasandil
EAAD kasutab depressiooni tõrjumiseks kogukonnapõhist 4-tasandilist sekkumismudelit, mida on järk-järgult edasi arendatud. ERSI on kõigis neljas EAAD rahvusvahelise depressiooniteemalises projektis (EAAD, OSPI-Europe, PREDI-NU ja EAAD-best) kaasa löönud. EAAD 4-tasandilist depressioonivastast kontseptsiooni on esile tõstetud WHOs ja Euroopa Komisjoni vaimse tervise rohelises raamatus. Seda on praeguseks edukalt rakendatud enam kui 120 piirkonnas 15 riigis Euroopas ja väljaspool seda. Projekti raames läbiviidavad tegevused on üles ehitatud neljale sihtrühmale ja võrgustikutööle saavutamaks sünergiaefekti. Eesmärgiks on teadmiste jagamine depressiooni õigeaegseks märkamiseks, raviks ja suitsiidikäitumise ennetamiseks.
  1. Perearstid ja nende meeskonna liikmed: käsitletakse depressiooni äratundmist ja ravi ning suitsidaalse tendentsi märkamist esmatasandi arstiabi keskkonnas. Mudeli selle tasandiga liitub iseseisev osa – internetipõhine juhendatud eneseabiprogramm iFightDepression abistamaks konkreetset patsienti.
  2. Laiem avalikkus, kogukond ja meedia: parandamaks üldsuse depressiooniteadlikkust ja mõjutamaks depressiooni ravi suhtes soosivaid hoiakuid.
  3. Esmatasandil abistajad ehk väravahoidjad paljudelt erialadelt: meedikud, nõustajad, õpetajad, hooldus-, noorsoo-, ja sotsiaaltöötajad, apteekrid, politseinikud, meedia, vaimulikud jm.
  4. Patsiendid, kõrge riskiga rühmad ja nende lähedased: nii patsiendi enda kui lähedaste eneseabiga seotud tegevused.
I Fight Depression iFD eneseabiprogramm aitab sümptomitega toime tulla
Projekti teine osa, juhendatud eneseabiprogramm I Fight Depression (iFD), baseerub kognitiiv-käitumusliku teraapia (KKT) elementidel. Eneseabiprogrammi saab kasutada tasuta ning selle eesmärk on aidata depressiooni haigestunud inimesel oma sümptomitega toime tulla. Tervenemise protsessi toetab ja juhendab vastava koolituse läbinud perearst või vaimse tervise spetsialist. iFD eneseabiprogramm seab eesmärkideks:
  • aidata depressiooniga patsientidel depressiooni nõiaringi mõista ja ära tunda;
  • aidata õppida oskusi, et teha rahulikus tempos muudatusi nõiaringi katkestamiseks;
  • suunata kahjulikke mõtteid ära tundma ja käitumist muutma;
  • aktiveerida patsiente meeldivaid tegevusi harrastama;
  • julgustada saavutama enesekindlust ja -tõhusust;
  • arendada oskusi depressiooniga toimetulekuks.
Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi asutaja ja juhtivteaduri, psühhiaatria professor Airi Värniku sõnul on iFD suurepärane metoodika, kuna tõmbab abivajajat ennast oma tervenemise protsessi kaasa, tunnustab tema enda ressursse, varustab oskustega tuleviku jaoks evides seejuures võimalust nõu pidada professionaalist juhendajaga. Samas lühendab see perearstide tiimi ja psühholoogide ajakulu ühele patsiendile, rohkem inimesi saab vaimse tervise abi.
Airi Värnik (Foto: Urmas Luik)
Projekt on olnud edukas Projekti viimase, plenaarkoosoleku ülesanne oli üle vaadata protsessi tulemuslikkus. Järgneva poole aasta jooksul toimub andmete analüüs ja seejärel kirjastamine. Professor Värnik rõhutab: “Ei saa siiski unustada, et väljapääs depressiooni epideemiast on sügaval: elukorralduses, hingehariduses, suhtekultuuris, loodusläheduses, maailmatunnetuses, tegelikes väärtustes, mis tõkestaksid depressiivse mõttelaadi tekke juba eos.” “Üldiselt võib öelda, et sihtrühmi on ulatuslikult kõnetatud, tagasiside on olnud soodne, teadlikkus on süvitsi suurenenud,” sõnab Värnik, “Spetsialistidel on enam valmidust ja teadmisi depresssivset sümptomaatikat märgata ja suitsiidse inimesega tegeleda. On potentsiaal jätkata: rohujuure tasandilt tippudeni, hoides jätkuvalt koos hulgaliselt tekkinud kohalikke kogukondi, väravahoidjaid ja huvigruppe. iFD kasutajaid on sadades.” Sotsiaalministeeriumil on kavas toetada iFD juhendajate väljaõpet ja meetodi jätkuvat kasutamist üle-Eesti. iFD rakendamisest huvitatud võivad juba praegu pöörduda projekti koordinaatori Rainer Mere poole, et teatada oma soovist saada juhendajaks või saada iFD rakendus oma depressiooni leevendamiseks. Kontakt: rainer@rainermere.ee. Allikaid: www.EAAD.net https://eaad-best.eu https://ifightdepression.com http//tervisekliinik.ee/ Pärnu Postimees. Pärnus kogunesid depressiooni vastu võitlemise tipud. 29. sept 2023, Merle Rallmann, ajakirjanik Depressioonil on mitu nägu. Airi Värnik. Kirjastus Hea Lugu, 2022. Peatükid 1.2 ja 4.4.
AIRI VÄRNIK ⟩ Suitsiid on sotsiaalne fenomen ning poliitika kujundamise kõva argument. Postimees. Arvamus, 10. sept 2023

AIRI VÄRNIK ⟩ Suitsiid on sotsiaalne fenomen ning poliitika kujundamise kõva argument. Postimees. Arvamus, 10. sept 2023

  • 10. septembril tähistame ülemaailmset suitsiidiennetuse päeva aastast 2003 Rahvusvahelise Suitsiidiennetuse Assotsiatsiooni (IASP) eestvõttel ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) toetusel.
  • Suitsiidiennetuse päeval rõhutatakse riigi vastutust elamisväärse elu tagamise eest.
  • Suitsiidiennetus on Eestis suudetud ulatuslikult toimima panna.

Hinnanguliselt sooritab maailmas keegi suitsiidi iga 40 sekundi järel või teisiti öeldes 3000 suitsiidi iga päev. Igal aastal lahkub suitsiidi läbi üle 800 000 inimese. Igale suitsiidile eelneb reeglina rida suitsiidikatseid. Suitsiidsus on ränk mure lähedastele ning koorem riigile ja rahvale, kirjutab suitsiidiuurija Airi Värnik.

Suhtumisel suitsiidi on lai skaala: räigest hukkamõistust kuni mõistva toetamiseni. Kiriku sanktsioonid ahistasid lahkunu matuste rituaali ja lähedasi ning praeguseni on vähemalt 20 riigis üle maailma enesetapp endiselt kriminaalkuritegu. Isegi Inglismaal dekriminaliseeriti suitsiid alles 1961. aastal, nii et suitsiidikatse sooritanu ei pea enam karistust kandma ja tema lähedased vastutama.

Tänapäeval valitseb arenenud maades seisukoht, et surmasoov võib olla enamikul juhtudest ähmastunud vaimse tasakaalu häire tõttu, millest johtuvalt on tekkinud surmasoov kui väljapääs lahendamatuna näivast olukorrast. Elutahe suure tõenäosusega taastub, kui inimesel abistataks mobiliseerida oma sisemised jõud ning leevendada keskkonna riskitegureid. Inimesele tuleb pakkuda võimalus tervenemiseks. Liiati on sageli just nii, et suitsiidimõtetega inimene on ambivalentne, ta soovib samaaegselt nii surra, kui soovib, et tal aidatakse ellu jääda.

Paradigma muutust kinnitab asjaolu, et 1960. aastal loodi Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) heakskiidul Rahvusvaheline Suitsiidiennetuse Assotsiatsioon (IASP), mis juhib ülemaailmset foorumit arendamaks strateegiaid, et lõpptulemusena vähendada enesetappude ja suitsiidse käitumise esinemissagedust. Assotsiatsiooniga on tänaseks liitunud üle 80 riigi üle maailma, toimuvad kõrgetasemelised regulaarsed üritused. Muuseas, allakirjutanu on olnud valitud IASPi asepresidendi ja ka presidendi nominendiks kolme lõppvooru jõudnud kandidaadi hulgas.

Üks IASPi suurüritustest ongi igal aastal 10. septembril tähistatav ülemaailmne suitsiidiennetuse päev, mis sel aastal tähistab oma 20. sünnipäeva deviisiga «Tegutsedes loome lootust». Seekord on rõhuasetus kollektiivsel tegevusel, teadvustamisel, et meie kõik – pereliikmed, sõbrad, töökaaslased, kogukonna liikmed, õpetajad, usujuhid, tervishoiutöötajad, poliitikud, ametnikud ja valitsused – saame kaasa aidata üksteise elujanu hoidmisele ja rõõmsa eluhoiaku kujundamisele. Anname lootust.

Siia kuulub täiendav küsimus, kellele kuulub inimese elu. Kas valitsusele, kes sõtta saadab, vanematele, kelle läbi ilma sünnitakse, arstile, kes otsustab, millal hingamisaparaat välja lülitada, timukale, kes nupule vajutab, Jumalale, kes on kõige algus ja lõpp, iseendale? On’s sündimise imes sündinu enda osalust? On meil vääramatu kohustus jätkata põlvkondade ahelat? Ei, ütelgem – pärlikeed.

Vastukaaluks on Nõukogude Liidus valitsenud seisukoht, mille järgi kõige tähtsama instinkti, eluinstinkti kõikumalöömine on märk üliraskest vaimuhaigusest ja nõnda suitsiidset inimest ka koheldi – psühhiaatriahaigla kinnine osakond ja pikaajaline raviskeem tugevate neuroleptikumidega. Nii oli see enne taasisesisvumist ka Eesti psühhiaatriahaiglates.

Psühholoogia ja sotsioloogia olid siis ebateadused, suitsiidsuse mitmetahulisust ei tajutud. Väljaspool psühhiaatriat oli suitsiiditeema tabu, andmeid suitsiidide kohta koguti hoolikalt üle Nõukogude Liidu, kuid need seisid eriti kindlas seifis salastatuna koos mõrva, katku ja koolera leviku andmetega.

Ülaltooduga seoses on sobilik meenutada suitsiiditeema Eestimaale toomise rõõme ja muresid. Nõukogudeajast allesjäänud õhkkonda ei olnud kerge sobitada tabuteemat – suitsiidi. Eraõigusliku teadusinstituudi registreerimiseks ei olnud siis veel vormi. Tähtsaid uksi sai kulutatud, oli uskumatust, irooniat ja pilget, aga ka siirast poolehoidu ja abikäsi. 1. veebruaril 1993. aastal oli inauguratsioon Magdaleena haigla saalis, külalisteks Rootsi õpetajad-rahastajad ja oma mõttekaaslased.

ERSI 10. aastapäeval, mil ülemaailmne suitsiidiennetuse päev kõlarikkalt loodi, oli ERSI pidulikul aktusel jumet, lisaks rahvusvahelisele ka kohalik tunnustus. Kõned sotsiaalministrilt Siiri Oviirilt, Marju Lauristinilt, õnnitlused tervishoiu juhtidelt, Tartu Ülikoolist jne. Kui sirvida sel puhul väljaantud ERSI artiklite kogumikku, paneb imestama kõrge tase ja interdistsiplinaarsus.

Vastustan arvamuse, mida esitati Pere Sihtasutuse skandaali puhul, nagu teadustegevuse õigus peaks kuuluma vaid suurtele institutsioonidele. ERSI näitel saab väita, et ka kammerlikul teadus- ja arendusasutusel võib olla tugev potentsiaal, kusjuures väljund ühe töötaja kohta ületab kindlasti suurte institutsioonide toodangut ja on tunduvalt kuluefektiivsem.

ERSIst on kiiresti välja kujunenud rahvusvaheliselt otsitud partner nii teadus- kui ka teadus-administratiivses tegevuses. Meilt on välja kasvanud doktorikraadiga spetsialiste ja kõrgkoolide professoreid, ERSI teadurite osalusega teadusartiklite tsiteeringute arv on kõrge. Hetkeseisu ilmestab näiteks see, et jätkuvalt on töös kohalikud ja rahvusvahelised projektid, sh Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist Horisont.

Rõõm, et ERSI-l on õnnestunud suitsiidi preventsioon Eestis ulatuslikult toimima panna ja ka poliitikatesse integreerida. Rõõmustab suitsiidikordaja kindel langus kolme viimase aastakümne jooksul.

Aleksitüümia ja interotseptsioon ehk: Mis seos on kehaliste aistingute ja emotsioonide tundmise vahel?

Aleksitüümia ja interotseptsioon ehk: Mis seos on kehaliste aistingute ja emotsioonide tundmise vahel?

Foto: Andrea Piacquadio
Tekst: Ande Etti

Mis on aleksitüümia?

Terminit aleksitüümia kasutatakse kirjeldamaks raskusi isiklike emotsioonide äratundmisel ja kirjeldamisel. Aleksitüümia ei tähenda, et inimesel pole emotsioone, vaid seda, et tal on keeruline selgusele jõuda, mis emotsiooni ta täpselt tunneb. Raskusi on ka selle kogemuse sõnastamisel.

Mis on interotseptsioon?

Interotseptsioon on taju, mis võimaldab meil saada infot meie keha sees toimuvast (nt puperdav süda, tühi kõht, iiveldus, külm-palav jne).

Aju kasutab seda infot meie kehast, et saada aimu selle kohta, mis meiega toimub – oleme me näljased, ärevil, väsinud, haiged, elevil, ärritunud jne. Saades informatsiooni kehast, aitab aju inimesel aru saada, mis emotsiooni ta tunneb.

Mis neid ühendab?

Aleksitüümia on n-ö kattetermin. Interotseptsioon on aleksitüümia all peituv neurobioloogiline põhjus. Meie interotseptsiooni taju annab meile hädavajalikke viiteid meie emotsionaalse seisundi kohta. Seega ei saa emotsioonide mõistmise probleemiga (aleksitüümia) tegeleda, kaasamata interotseptsiooni arendamist.

Tõenäolisemalt võib rohkem raskusi oma emotsioonide tunnetamisel olla neil inimestel, kel esineb teisigi sensoorse info töötlemise eripärasid (alatundlikkust või ülitundlikkust stiimulile). Näiteks on sensoorse tundlikkuse raskuseid teistest enam mitte-neurotüüpilistel inimestel, nt autistidel ja neil, kel on ATH.

Valik interotseptsiooni meelt arendavatest tegevustest:

  • Mindfulness e teadvelolek
  • Emotsioonidega seotud mängud
  • Hingamisharjutused
  • Jooga
  • Sotsiaalsed lood (need on sellised spetsiaalsed “elu selgitavad” jutukesed lastele, mida tegevusteraapias sageli kasutatakse)
  • Temperatuuri tajumisega seotud tegevused
  • Mäng või arutelu: Kuidas emotsioonid end kehas tunda annavad?
  • Ergutavad tegevused
  • Visuaalsed abivahendid (nt päevaplaanid jm)
  • Rasket füüsilist pingutust nõudvad tegevused (arendavad propriotseptsiooni, teist tohutult olulist taju eneseregulatsioonis)

See loetelu ei ole kaugeltki mitte täielik.

Loetelust selgub ka, miks ma panen lastega teraapias sageli nii suurt rõhku erinevatele teadvelolekuga seotud mängudele, harjutustele ja võtete õppimisele ning soovitan täiskasvanutele ka väga sageli vastavaid tegevusi.

Nägin oma terapeuti, aga ta ei teinud minust välja… Miks nii?

Nägin oma terapeuti, aga ta ei teinud minust välja… Miks nii?

Foto: Andrea Piacquadio
Tekst: Ande Etti

Küsimus: Nägin oma terapeuti poes, teatris, pargis, praamil, kohvikus… Aga ta ei teinud minust välja. Miks sedasi?

Vastus: Sinu terapeut oleks ilmselt heameelega sind tervitanud ja välja näidanud, et on sind märganud, aga ilmselt takistas teda konfidentsiaalsuse nõue. Nimelt sellega, et ta sind tervitab, võib ta kogemata samuti konfidentsiaalsust rikkuda. Näiteks sinuga koos olnud inimene küsib sinult, kellega oli tegemist ning tunned survet seda öelda. Või elad väikeses kohas, kus äkki ongi vaid üks terapeut ja sinu kaaslane paneb ise selgitustetagi pildi kokku.

Kui tervitad ise esimesena, annad sellega võimaluse oma terapeudil julgesti sama teha, sest oled näidanud välja, et sinu jaoks on okei avalikus kohas terapeudiga seostatud olla. Kui ei, siis võib-olla on kuldne kesktee pilkkontakt ja põgus naeratus.

Sa ei pea end ka kuidagi süüdi tundma, kui otsustad teha nägu, et te ei tunne. See on väga okei ja hoiab sinu privaatsust.

Köha ravi taimedega

Köha ravi taimedega

KÖHA RAVI TAIMEDEGA – märkmed Kristel Vilbaste tekstist https://www.looduskalender.ee/n/node/768

Kui kurk külmast valus ja aevastuste rida käimas.Kõige olulisem on rahulik kulgemine – aeg parandab köha kõige paremini. Mõnus puhkus, naljakad filmid, mille ajal saab pisarateni naerda, positiivsed emotsioonid, need aitavad ennast ise terveks ravida.
Saialilletee koos Carmolise tilkadega. Viinasokid.Vana hea hanerasv taldade alla ja jalad tulepaistele. Rinna kokkumäärimine. Võietest kõlbab mesi, tärpentiinikreem või siis vene kreem “Radikulitnõi”. Ka võrdsetes kogustes mett, õli ja viina. Igasuguste võidmiste juures on oluline end pärast soojalt sisse mässida. Kasutada villast salli või sokke, nii villast, et see “hammustab”.

Moes on ka kupud ja pipraplaastrid, mis panevad kiiresti probleemses kohas vere tööle.

TEED. Parimaks on hinnatud põdrasambla ehk islandi käokõrva teed. Rahva seas on hinnatud ka paiselehetee ja üheksavägise tee. Abi saadakse raudrohu 7 päevasest kuurist (tromboosiohuga ettevaatust), salveist ja alteest. Isegi sookailust. Või segada teesegu kassinaerist, üheksavägisest, saialillest ja naistenõgesest – see tee annab ka tervistava värvielamuse.

Teede juurde käib enamasti ka mesi. Ja põdrasambaliku tallusetükke võib teevee seest ka närida.

Astelpajumarju või jõhvikaid pruukida. Sibula ja mee segu aitab ka kindlasti. Oluline on küüslaugu ja sibula söömine. Veidi ootamatu, aga päris vana soovitus on kanasupi, milles loorberilehed, söömine. Või lusikaga sulavõi neelamine, aitab väga haukuva köha vastu. Nõndasamuti nagu kuum piim meega. Võib lisada ka lusikaotsa täis soodat.

Soodaaur kui ka kartulikeeduvee aur, soolatolmu sissehingamine inhalaatori abil.

Soovitatakse ka suures koguses D- ja C-vitamiini, mis tõstab organismi immuunsust.

Inimesed on erinevad, nii ka neile mõjuvad ravimid. Kõige parem ravi on siiski puhkus ja aeg. Ärge külmetage jalgu ja käsi. Kui köha ei lakka, siis peale nädalat eelpooltoodud arsenaliga ravimist minge ikka oma perearsti juurde.