Airi Värnik:LOODUSRIKKUSE KAHANEMISEGA PARALLEELSELT ON VAESUNUD MEIE SISEKOSMOS (Postimehe lisaleht Trinokkel 27 november 2025)
Loodus on vaimse, kehalise ja kultuurilise enesehoiu allikas. «Loodus annab meile suure pildi, maastikud sütitavad kujutlusvõimet ja viivad mõtted eksistentsile. Me hakkame taipama, millel on tähendus,» kirjutab pikaajalise kogemusega kliiniline psühhiaater ja kahe doktorikraadiga teadlane, emeriitprofessor Airi Värnik.
Me naudime antropotseeni, ihaldame jõukust. Oleme tehnoloogia abil asunud mõõdutundetult hüvesid looduselt võtma. Algul oma riigis ja siis koloniaalmaades. Vastuväited elurikkuse kaitseks on emotsionaalseks nõrkuseks kuulutatud. Materiaalne jõukus ongi pikkade sammudega edasi läinud. Me ei taha mõista, et sobime loodusesse vaid siis, kui mõtlemine ja tunded on harmooniliselt esindatud.
Kui emotsionaalne küpsus ei kasva samas tempos kui tehnoloogiline võimekus, muutume haavatavaks – mitte masinate, vaid iseenda tundetarkuse devalveerumise tõttu. Võidujooks majanduskasvule, asjade küllusele, küsimata loodusest, hoolimata teisitimõtlejatest ja mahajääjatest, on ummiktee.
Nüüd on see juhtunud: heaolu ei saa enam jätkuda. Loodusrikkuse alarmeeriva kahanemisega paralleelselt on vaesunud meie sisekosmos. Me jääme hätta empaatia, enesetunnetuse ja suhete hoidmisega. Vaim kärbub – depressioon, ärevus, läbipõlemine, agressiivsus, elutüdimus, noorte suitsiidid. Depressiivse mõtlemise põhiteemaks on mõnelgi just inimliigi saatus Maal ja süütunne laste ees kuritarvitatud looduse pärast, sealhulgas sõjatandritel laastatud maade biosfäär.
Tervishoid kandub eneseabile
Heaoluperiood läheneb lõpule ka tervishoius. Haigekassa, mida me iseseisvuse taaskehtestamisel Arstide Liiduga entusiastlikult planeerisime/lõime, on nüüd iseeneses õitsev Haige Tervise Kassa, mille saabuvat pankrotti meedia kuulutab. Samas, tervishoiu organisatsioon on siit-sealt kopeerimise kaudu ja jäägitusse tõenduspõhisusse takerdunult võtnud ebamäärase vormi, mida ongi raske finantsiliselt jälgida ja arukalt juhtida.
Loota tuleb eneseabile. Eneseabi tervise kontekstis tähendab teadlikke iseseisvaid tegevusi oma vaimse ja kehalise heaolu toetamiseks, häirete leevendamiseks, isegi väljaravimiseks. Eneseabi on kombinatsioon praegusel ajahetkel tõenduspõhiseks peetavatest teadmistest, traditsioonilistest ja arhetüüpsetest tarkustest ning intuitsioonist. Kui otsus tehtud ja teavet varutud saab enese parimal moel kohtlemine elustiiliks, sama automaatseks kui jalgrattasõit, autojuhtimine või ujumine.
Vastutus iseenda peale võtta ei ole siiski kerge, sest heaolu, mille järele me janunesime, kultiveerib abitust, mida me isegi häbeneda ei taipa. Pikemalt heaolu maitsnud maades on asi hullem. Meie julgeme veel oma lapsed saata metsa(!), nuga(!) seenekorvis. Kui pojapoeg Manchesteris geograafia tudengina likvideeris pesumasina rikke sellega, et lükkas kaitsme õigesse asendisse, sai temast imetlusobjekt. See süvenes, kui tuli välja, et tal on kodus akutrell ja mootorsaag(!).
Ärgem unustagem, et organismil on isetervenev vägi, antagu vaid võimalus. Ilmselge on see kasvõi haavade paranemisel või luude kokkukasvamisel, kui otsad on õigesti paika pandud. Võimaluse andmine paranemiseks tähendab eeskätt seda, et vabanetaks stressist, so sümpaatilise närvisüsteemi ja hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealise telje pingest, mis mobiliseerib ressursid, kui oleme taibanud või aimame, et meid varitseb oht. Vastukaaluks „võitle või põgene“ seisundile või selle sugemetele, on „puhka ja taastu“ režiim parasümpaatilise närvisüsteemi näol.
Lõõgastavaid tegevusi on palju. Olen rõhutanud keha ja vaimu ühtsust, kuid asja selgeksrääkimiseks olen oma raamatus „Depressioonil on mitu nägu“ (2022 ja 2025) jaotanud eneseabi tinglikult kuude ossa: kehaline, intellektuaalne, emotsionaalne, loodust ja suhteid puudutav ning spirituaalne eneseabi. Tegelikult on eneseabi kompleksne ja alajaotusedki omavahel põimunud. Siin ma keskendun enam loodusele.
Loodus on tervise varasalv
Looduses viibimine seejuures kõiki oma meeli kasutades on enesetunde tõstmise varasalv. Sellel on mõõdetav tervisekasu. Roheline ja sinine värv, mets ja meri rahustavad, annavad mõttele selgust. Valdur Mikita soovitust kasutades on hea kodustada mõni paik looduses, kus tunned end nagu oma kodus või veelgi paremini. Mõnikord on nii, et sina ei vali paika, vaid paik valib sinu. Sama võib juhtuda ka mõne puu või kiviga, kellega käid rääkimas nagu sõbraga.
Loodus annab suure pildi, maastikud sütitavad kujutlusvõimet ja viivad mõtted eksistentsile. Me hakkame taipama, millel on tähendus. Tõdeme, et meiegi oleme selle gigantse universaalse ökosüsteemi osa, süsteemi, milles on nii taifuuni kui päikesepaistet ja et meiegi elu võib olla laineline või sebratriibuliselt must-valge. Muremõtted kaugenevad, probleemid pisenevad, me ammutame meelekindlust ning meid valdab tänutunne olemasolust.
Killukese loodust võib sisse seada oma aknalaual, rõdul või aias. Parem on seejuures, kui ei hakka oma loodud miniloodusega võitlema. Sellekohast õpetust jagab permakultuur. Ela loodusega samas taktis, ära mürgita, kitku ja püga asjatult. Igas aias võiks olla risuhunnik, kus meie juhuslikud kaasteelised saavad endale eluaseme soetada. Loodus on meist targem, tasakaalustab ennast ise. Naudi oma aeda.
Sama on lemmikloomadega. Nad ei pea tingimata olema tugevad tsirkusetrikkides, kui see neid ei rõõmusta. Stressivabalt end pereliikmena tundev koduloom mõistab olukordi meile tundmatute meeltega ja on suurepärane tervendaja.
Idamaa traditsioonis peetakse tusatuju maksa funktsiooni häireks. Maksa kujutletav värv on roheline, mistõttu soovitatakse meeleolu raviks vaadelda rohelisi pindu, mis muide on ka tõendatud. Abiks on ka aknast paistev rohelus, maalid või fotod lopsakate loodusmaastikega, isegi suvesoojade mälestuspiltide kuvamine talvekülmas.
Millist stressi me vajame? Hormesis
Unustagem praegu stampmõte, et stress kui keha ja meele pingeseisund on alati kõige kurja juur. Klassikaline vastandus – hea stress annab tiivad, halb teeb haigeks – ei kirjelda kogu pilti. Meenutame hoopis bioloogilise stressi kontseptsiooni looja Hans Selye teooriat, kes jaotas stressi heaks (eustress) ja halvaks (distress), kusjuures ükskõik, kas eu- või distress, kui seda on liiga palju, võib see osutuda kurnavaks. Samas, kui elu on väljakutseteta, siis bioloogiline elujõud nihkub hääbumise suunas, inimene mandub.
Stressiteooria arendusi on rohkesti. Looduskeskkonnast tuleneva stressi üks variantidest on hormesis – nähtus, kus mõõdukas koormus ergutab organismi vastupanuvõimet. Hormesise lahtiseletamisel on olulised meie rakusisesed organellid mitokondrid, mille ülesandeks muuhulgas on energia tootmine ja rakusisese tasakaalu hoidmine. Kui distressi jääb liiga väheks, võivad mitokondrid tegevusetusest atrofeeruda – nii nagu lihasedki.
Me oleme aegade algusest pidanud kohanema keskkonnast tulenevate füüsiliste stressoritega, et ellu jääda. Me vajame neid, et ennast parimal moel käigus hoida. Vanasti oli meil vaja liikuda iga ilmaga, et saada toitu. Külm ja kuum vaheldumisi karastas meie eellasi. Nüüd me vajutame vaid kliimakontrolli nuppu, mitte ei lõhu puid ega küta ahju. Mitokondrid igavlevad.
Jahipidamine ei põhjusta tänapäeval enam hormesist, pigem on see meelelahutus, kuid kaugetel esivanematel tähendas luhtunud küttimine paastuaega. Praegu on meie söömaajad liiga rikkalikud ja öine paus liiga lühike. Tervisliku paastumise üks variant on pikendada õhtu- ja hommikusöögi vahet 10-12-16 tunnini. See on soodne toidurahuga tööaeg meie soolestikus resideeruvale mikrobioomile, et ta suudaks meile ülivajalike ülesannetega toime tulla: kontrollida seedimist ja ainevahetust, alandada põletikutaset, toota serotoniini, kontrollida immuunsust, närvisüsteemi, isegi käitumist.
Ju vana aja eestlane teadis seda kõike uuringuteta – usaldas „kõhutunnet“. Meie teame veel seda, et mikrobioom on ehe loodus, meiega sümbiootiline ökosüsteem: bakterid, viirused, seened ja algloomakesed. Kõige rikkalikum, umbes 1,5 kg kaaluv mikrobioomi kooslus asub soolestikus, kuid ka mujal kehas ja nahal. Mida mitmekesisem ja tasakaalustatum on mikrobioom, seda tervem on inimene.
Mikrobioom on meie toidul. Ei ole hea, kui me sööme vaat’ et kogu ärkveloleku aja ja veel nii, et valime selle, mis on meie maitsmispungakestele eriti sulnis. See ei pruugi toita meie sõpru. Nad võivad jääda kiratsema, nende kooslus ei taastu ning võimu võtavad haigusi tekitavad mikroorganismid. Niisiis, paastumine, toidukordade piiramine ja teadlik söömine on meie tervise oluline garant.
Hormesise vajadus ja taluvus on inimestel väga erinev. Me saame seda vajadust teostada taas looduse abil, kuid eustressile vastupidises suunas – piitsutades sümpaatilist närvisüsteemi. Inimesed tunnetavad sageli ise just temale omaseid vajadusi intuitiivselt. Näiteks harrastatakse elustiilina ellujäämisretki ülirasketes looduslikes tingimustes või valitakse elukohaks Arktika või tegeletakse riskispordiga jm. Inimene vajab parajas annuses keskkonna hormesist, so keskkonnast tulevaid füüsilisi stressoreid, mille ohjeldamine stimuleerib vaimu ja keha.
METS on ravim
Jaapanis käivitati 1982. aastal riiklik programm shinrin-yoku (metsakümbluse) arendamiseks. 2004–2012 viidi läbi ulatuslikke uuringuid metsade mõju kohta inimese tervisele. Tulemused olid muljetavaldavad: mets on kehalise, vaimse ja emotsionaalse tervise säilitamise allikas. Metsas viibimine kuulub teatud raviskeemide juurde – 2 tundi kolm korda nädalas. Metsaraviks saab patsientidele töölt vabastust anda, et metsaterapeutide juhendamisel metsas tervist ammutada.
Metsateraapia muutub üha populaarsemaks kogu maailmas. Metsaravil ei ole kõrvaltoimeid. Targas eesti keeles on säilinud metsaravi soovitus juhuks, kui ütled midagi lollisti: „Mis juttu sa ajad, mine metsa!” Metsas on söödavat ja ravimtaimi (meie taimeravi teadlased Aili Paju, Ain Raal, Kristel Vilbaste). Mets on olnud metsavendade pelgupaik. Mets on oluline kaitseliin militaarias, ei lase läbi tankirünnet ja on ka koht, kuhu pageda.
Oma Jaapani külalistele Eestit ja meie kultuuriväärtusi näidates jäime üheks ööks minu suvekodusse Elvas. Kalmistut tutvustades käisime ka Vaikse järve kandis metsaradadel. Kui ma nende lahkudes küsisin, mis Eestis kõige enam meeldis, oli vastus: kõrged majesteetlikud puud, mis taevas nagu tantsutaktis kõiguvad ja muusikana kohisevad-helisevad.
Looduses, eriti metsas viibimine aktiveerib meie parasümpaatilist närvisüsteemi. See aitab kehal taastuda: väheneb stressihormoonide tase, paraneb südamerütm, normaliseerub vererõhk, tasakaalustub närvisüsteem, saab toetust immuunsus. Veelgi enam, puud eritavad fütontsiide – looduslikke ühendeid, mis tugevdavad meie tapjarakke aitamaks võidelda tõvestavate viiruste ja põletike vastu.
Ent metsa mõju ei piirdu füsioloogiaga. Vaimset tervist toetab tõhusalt tihedavõraline ja liigirikas mets – meel rahuneb ja kognitiivne võimekus tõuseb. Teadusajakiri Psychologia Today kirjutab, et loodusvaated aktiveerivad ajupiirkondi, mis on seotud empaatia, meelerahu, õnnetunde ja armastusega. Depressioon, ärevus, viha ja agressioon kahvatuvad. Originaalsed mõtted tekivad just liikumisel.
Mets on aastasadade jooksul tekkinud ökosüsteem, kus erinevad liigid – mikroorganismid, samblikud, putukad, linnud, imetajad – suhtlevad omavahel, toetavad üksteist. Liigirikkus on elurikkus. Puud jagavad maa-aluste seeneniidistiku võrgustike kaudu vett ja toitaineid ning saadavad hädasignaale näiteks põua, haiguse või putukarünnakute korral. Adressaatpuud muudavad oma käitumist, kui on sõnumi saanud. Ka lagunev materjal on oluline, kuna toidab uut elu. Võib öelda: “Kollektiivne intelligentsus biosfääris”.
Kuidas küll on juhtunud, et puupõldu söandatakse metsaks nimetada? Mis on meie vaimuilmast, ilumeelest, korralikkusest saanud?! Raielangid on nagu sõjatander – igas kõrguses tüükaid, maa masinatega üles songitud, pinnases sügavad vaod, risu vedeleb juhuslikult. Kui juhtub ette vaatepilt, kus majanduskasvu teeniv tehnika, ei, kuidas INIMENE peene masina juhtpuldis puud alasti kisub, oksad ühe liigutusega maha rebib, teeb see paljude hingele väga haiget ja hirmu, et laasimismasin ka minuni jõuab. Mõnele võib see koomiline tunduda, et esiisad võtsid enne langetama asumist puuga kontakti.
Kui puukallistajad jõuaksid loodust seni kaitsta kuni z põlvkond on pumba juures, las siis nemad otsustavad, mida väärtustada, kas tuletada meelde eelnenud põlvkondade tarkust. Võib-olla ongi meie ajastu suurim väljakutse mitte uue tehnoloogia loomine, vaid vanade tunnetusviiside taasavastamine. Arenenud maades tehakse katseid heastada seda, mis loodusega saamahimus on tehtud, kuid päriselt taastada seda enam ei saa.
Tundub, et mõttelaad “tooda ja tarbi mistahes hinnaga” ei ole siiski üdini tunginud. Üha enam inimesi ja asjaomaseid institutsioone mõistavad olukorda. Rahvas on nii mõnigi kord käe ette pannud, kui puhast vett, õhku ja metsa peab vahetama raha vastu. Kurb, et paljud on siiski pidanud jätma oma kodukoha. Jõudu võib anda, kui depressioonis allasurutud energia valla päästa looduskaitse rindel. Hea, kui eesmärk on mõistusepärane, mitte näiline – rohepesu.
Meil on viimane aeg taibata, et METS ON MEIE NOKIA, just kõrgtasemel juhendatud loodusteraapia paigana.
Vaimne ehk spirituaalne enesehoid
Märkimist väärib Maailma Psühhiaatria Assotsiatsiooni 2017 aasta kongressi raport (Position Statement), kus soovitatakse integreerida spirituaalsus kliinilise ja akadeemilise psühhiaatria kõikidesse lõikudesse. WHO on lisanud religioossuse ja spirituaalsuse elukvaliteedi dimensioonide hulka. Rahvusvahelistes teadusprojektides peetakse enesestmõistetavaks, et vaimulikud ja religioossed kogukonnad on vaimse tervise toetamisel olulised.
Religioon ja spirituaalsus ei ole sünonüümid, religioon võib olla üheks spirituaalsuse väljendusvormiks. Spirituaalsus inimkogemusena on seotud transtsendentsiga, püha või ülima reaalsusega, võimega suhestuda kõiksusega, leida oma ellu väärtused, eesmärk ja tähendus, mis ei peitu inimeses endas, vaid milleski kõrgemas. Üksikisiku elu asetub sellise maailmavaate kaudu laiemasse perspektiivi ning lisab ressurssi tervishoiule.
Maailmatunnetuse ümberhäälestus võib toimuda loodusega sõbrunemise kaudu. Me taipame, et meiegi kuulume sellesse elusasse, vastastikku hoolivasse süsteemi ja ka meil on siin vastutus. Spirituaalsus annab lootust ja meelerahu, kuna tunnetatud ühendus absoluudiga toetab, kaitseb ja juhendab, ravib hingehaavu ning aitab leppida oma elu probleemidega ilma et võtaks ohvri rolli või upuks enesesüüdistusse.
Spirituaalsus võib areneda individuaalselt või kogukondades ja traditsioonides. Ameerika psühholoogi Abraham Maslow’ teooria järgi täidavad inimesed oma vajadusi enamasti kindlas hierarhilises järjekorras. Spirituaalsusele, kui püramiidi tipule õhutamine ei pruugi anda tulemusi, kui alumised kihid on läbimata. Inimene peab olema selleks küps.
Tegevusi, mida peetakse spirituaalsusest lähtuvateks, võib praktiseerida ilma maailmavaatelist komponenti tunnetamata. Igas inimeses on olemas palve valmidus, mis on aktiivne võimestav pöördumine kusagile väljapoole, kõrgemale. Spirituaalsuse põhimõtteid on lõimitud kaasaegsesse psühhoteraapiasse, mindfulnessi ja kognitiiv-käitumustlikku teraapiasse.
Kultuuriline komponent eneseabis on uskumatult suure tähendusega. See viib otsekui teise maailma. Loominguline eneseväljendamine võtab pinge maha, lülitab argipäevast välja, annab enesekindlust ja rahuldustunnet. Vist igaühele meist on tuttav tunne, et mõni loomingu kild on suurem kui mina ise, on mulle antud. Sugeneb aimdus vaimsusest, mis ei asu ainult minu peas. See tunne teeb MINU ISE vähem pretensioonikaks. Muidugi on teada ka loomingu piinad.
Ise tegemise kõrval on kosutav tarbida loomingut vaataja-kuulaja-lugeja rollis. Hingeabi annavad meelismuusika kuulamine, kunsti nautimine, maitsva roa kokkamine, tantsimine-tantsisklemine, laulmine, hea filmi vaatamine, huumor, enese päikesega, vähemalt päevavalgusega laadimine, soojad perekondlikud või kogukondlikud koosviibimised.
Tõhusaks meeleraviks on palverännak. Iseendaga teelolek värskendab mõtteid, annab selgust ja puhastab hingelisest saastast. Keha karastab liikumine värskes õhus, looduses, jõukohase tempoga.
Spirituaalsus on vahelüli, mis seob minapildi suure pildiga – kõiksusega, aitab mõista elu sisu, sidet taime, looma, inimkonna, kogu looduse ja looduga, annab pidepunkti ja pelgupaiga.
