Arhiiv

Massaaži kasulikud mõjud vaimsele tervisele

Massaaži kasulikud mõjud vaimsele tervisele

Angelica Tatter

Seos füüsilise ja vaimse tervise vahel on hästi teada ja hästi uuritud. Lõppude lõpuks on võimatu omada üht ilma teiseta.

Stress võib avaldada tohutut mõju meie heaolu mõlemale aspektile ja meie tavapärases igapäevaelus ei ole keeruline leida stressi tekitavaid valdkondi: töökoht, suhted, rahaline stress – see nimekiri jätkub.

Tervislike toimetulekustrateegiate leidmine stressiga toimetulemiseks võib aidata meil toime tulla nii füüsiliste kui ka vaimsete probleemidega. Kuigi enamik meist teab, et massaaž on fantastiline paljude füüsiliste probleemide lahendamiseks, tõestab ka teadus, et regulaarsel massaažil on muljetavaldav mõju meie vaimsele tervisele.

Regulaarse massaaži planeerimine igasse kuusse võib aidata muuta teie keha, vaimu ja produktiivsust. Siin on põhjused, miks:

Parem uni
Regulaarne piisav uni on iga terviserutiini oluline osa. Ilma selleta oleme vastuvõtlikumad mitmesugustele füüsilistele ja vaimsetele probleemidele. Kuigi töökoha massaaž ei ole loodud teid kohapeal unistustemaale saatma, võivad suurenenud vereringe, südame löögisageduse langus ja lõdvestunud lihased aidata teil kergemini ja kauem magada.

Depressioonisümptomite leevendamine
Teadlased analüüsisid 17 kliinilist uuringut, et näha, kas massaažiteraapia võib aidata leevendada depressiooni sümptomeid. Nad leidsid, et igal üksikul uuringul oli positiivseid tulemusi depressiooni ja ärevuse sümptomite leevendamisel.
Pange tähele: kui teil on depressioon või vajate kellegagi rääkimiseks abi, on massaaž teie abistamise arsenali osa, kuid ei asenda kunagi professionaalset abi ja nõuandeid. Palun küsi abi.

Edendab heaolutunnet ja sidet
Oksütotsiini tuntakse kui “armastuse” või “kallistamishormooni”. Kui inimesed suhtlevad füüsiliselt, puudutavad, kallistavad või loovad sidet, vabaneb oksütotsiin, mis soodustab sügavat heaolu, kerguse ja mugavuse tunnet.
Massööri asjatundlik puudutus paneb selle hormooni ohutult voolama.

Madalam stressitase
Kortisool on “stressihormoon”. Kui see on vabalt voolab, tunneme end kurnatuna, ärevana ja pinges. Pikaajaline stress ja kõrgenenud kortisoolitase võivad põhjustada mitmeid muid probleeme. On tõestatud, et massaaž vähendab kortisooli taset kuni 30 protsenti. Seejärel toetab see teie keha ärevusega loomulikult võitlemisel.

Tunne end värskena ja energilisena
Elamine mistahes vaimse tervise probleemiga on kurnav. Võib tunduda võimatu isegi end hommikul voodist välja tirida, rääkimata selge peaga töötamisest. Kuna massaaž parandab vereringet, tunnete end energilisemana ja keskendunumana, hajub väsimuse ja letargia tunne.

Suurendab loomulikult serotoniini ja dopamiini taset
Paljud antidepressandid suurendavad ajus serotoniini taset. Teadlased on avastanud, et massaaž võib suurendada nii serotoniini kui ka dopamiini taset umbes 30 protsenti, andes meile loomuliku meeleolu tõusu.

Rahusta oma meelt
Lisaks füüsilistele muutustele, mida massaaž võib põhjustada, võib töökoormusest isegi 15-minutilise pausi võtmine aidata teie aju taastada ja sügavalt sisse hingata. Võimalus oma laua tagant eemale astuda võib anda teile perspektiivi, nii et naasete oma ülesannete juurde värske vaimu ja kehaga.

Oluline on läheneda vaimsele tervisele terviklikult. Pole olemas ühtset lahendust ega maagilist tabletti, mis saaks kõike kohe paremaks muuta. Kuid õppimine aeglustama, enda eest hoolitsema ja tasakaalu leidma on suurepärane algus. Regulaarne massaaž, mis on osa terviklikust tervise ja heaolu fookusest, võib muuta väga palju.

Allikas: https://www.physiobydesign.co.nz/blog/2020/4/14/the-mental-health-benefits-of-massage

Airi Värnik: kerget meelt!

Airi Värnik, Tallinna Ülikooli vaimse tervise emeriitprofessor
Ilmunud Postimehes 10. oktoobril 2021

Me ise koome oma elu mustri. Tegelikult algab kõik sellest, kuidas me iseendasse suhtume. Kas me ütleme endale: «ma olen kole, keegi ei armasta mind, mu tulevik on tume» või «ma astun hommikul parema jalaga voodist, veendun peegli ees, et mu näos on päris naeratus, see, mis ulatub silmanurkadesse ja südamessegi, ning alustan päeva valmisolekus võtta vastu see, mida elu pakub». Seejuures on hea meenutada, et olla sündinud on eriline šanss ja et elu on triibuline, lainetav ning see ongi huvitav, kuniks pole eluohtlik.

Keda oma päevadesse ja öödesse kaasa võtta? Muidugi inimesi, kelle seltsis me tunneme ennast hästi ja kes on usaldusväärsed. Sõpru tulekski otsida eesmärgipäraselt, meil on vaja sõpru erinevate teemade jaoks.
Me vajame inimest, kellele mured ära rääkida ja tundeid vahendada, ning vajame ka kedagi, kes aitab olukordi lahti harutada. Või siis kellega koos südamest naerda, kellega koos matkata, kellega sõneleda ja leppida, kellega lembusi vahetada. Ja kõige tähtsam – kellega me saame olla mina ise. Väga harva saab neid vajadusi rahuldada üks ja seesama inimene.

Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi.

Me kõik oleme kogenud, et on inimesi, kellega suhtlemine paneb meid halvasti tundma. Enamasti on teada, mis on see, mis niinimetatud mürgiste inimeste juures ebameeldivalt, isegi raskesti talutavalt mõjub, aga on ka neid, kes nagu polegi «pahad», kuid mõjuvad raskelt. Kunstiteosed, mütoloogia ja esoteerika räägivad vampiirinimestest. Me ei saa siiski kedagi nimetada totaalselt mürgiseks, küllap see on konkreetne inimene-inimene-suhe.

Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi, teada, et igal inimesel on ka helge pool, kui see vaid üles leida. Või siis ka andestada ning olla kogemuse eest tänulik.

Meie heaolutase sõltub sellest, kuidas meie meel meile osaks langevaid sündmusi vastu võtab, millise tähenduse ta neile annab, kuidas ta neid interpreteerib. Muretseda ja järeldusi teha enne, kui fakte pole piisavalt, on ebasõbralik nii enda kui teiste suhtes. Analüüsiv sõber saab siin abiks olla.

Depressiooni ravi teeb kättesaadavamaks tasuta eneseabiprogramm iFightDepression

Depressiooni ravi teeb kättesaadavamaks tasuta eneseabiprogramm iFightDepression

Paljud depressiooni all kannatavad inimesed ei saa eri põhjustel vajalikku ravi, olgu siis puuduliku diagnostika või ravi kättesaadavuse tõttu. Euroopa liidu terviseprogrammi toel tegutsev rahvusvaheline ühendus European Alliance Against Depression (EAAD) kaasab depressiooniga toimetulekuks kohalikke kogukondi ja võimaldab inimestel teaduslikult tõestatud veebipõhise eneseabiprogrammi iFightDepression (iFD) toel oma depressiooni ise juhtida. Kümne Euroopa riigi esindajatest koosnev konsortsium on ligemale kolm aastat viinud ellu projekti, mille eesmärk on depressiooni ja suitsidiaalse käitumisega patsientide hooldust ja ravi parandada. Programm on tõlgitud 22 keelde, sealhulgas eesti keelde. Tasuta tööriista saab kasutada igaüks endale sobival ajal ja kohas. Programm sobib neile, kellel on depressiooni ilmingud või kerge kuni mõõdukas depressioon. Igal kasutajal on isiklik sissepääs ja oma juhendaja. Nii saab inimene ise enda aitamiseks palju ära teha.
Euroliidu depressioonispetsialistid kohtusid plenaaristungil Eestis
Ulrich Hegerl ja Katariina Schnitzbahn (Foto: Urmas Luik)
European Alliance Against Depression (EAAD) projekti EAAD-Best plenaaristungil Pärnus (25.09.2023) esindas meie riiki Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI) – ühendus, mis on juba üle 20 aasta olnud Eesti esindaja EAAD projektides. Konsortsiumi, millesse kuuluvad kümne Euroliidu riigi depressioonispetsialistid, juhib Frankfurti ja Leipzigi Ülikoolide psühhiaatriakliinikute professor dr Ulrich Hegerl. Tervisekliinikuga seotud inimestest kuuluvad EAAD-Best Eesti tiimi Rainer Mere, Airi Värnik, Merike Sisask ja Peeter Värnik.
Süsteemne sekkumine neljal tasandil
EAAD kasutab depressiooni tõrjumiseks kogukonnapõhist 4-tasandilist sekkumismudelit, mida on järk-järgult edasi arendatud. ERSI on kõigis neljas EAAD rahvusvahelise depressiooniteemalises projektis (EAAD, OSPI-Europe, PREDI-NU ja EAAD-best) kaasa löönud. EAAD 4-tasandilist depressioonivastast kontseptsiooni on esile tõstetud WHOs ja Euroopa Komisjoni vaimse tervise rohelises raamatus. Seda on praeguseks edukalt rakendatud enam kui 120 piirkonnas 15 riigis Euroopas ja väljaspool seda. Projekti raames läbiviidavad tegevused on üles ehitatud neljale sihtrühmale ja võrgustikutööle saavutamaks sünergiaefekti. Eesmärgiks on teadmiste jagamine depressiooni õigeaegseks märkamiseks, raviks ja suitsiidikäitumise ennetamiseks.
  1. Perearstid ja nende meeskonna liikmed: käsitletakse depressiooni äratundmist ja ravi ning suitsidaalse tendentsi märkamist esmatasandi arstiabi keskkonnas. Mudeli selle tasandiga liitub iseseisev osa – internetipõhine juhendatud eneseabiprogramm iFightDepression abistamaks konkreetset patsienti.
  2. Laiem avalikkus, kogukond ja meedia: parandamaks üldsuse depressiooniteadlikkust ja mõjutamaks depressiooni ravi suhtes soosivaid hoiakuid.
  3. Esmatasandil abistajad ehk väravahoidjad paljudelt erialadelt: meedikud, nõustajad, õpetajad, hooldus-, noorsoo-, ja sotsiaaltöötajad, apteekrid, politseinikud, meedia, vaimulikud jm.
  4. Patsiendid, kõrge riskiga rühmad ja nende lähedased: nii patsiendi enda kui lähedaste eneseabiga seotud tegevused.
I Fight Depression iFD eneseabiprogramm aitab sümptomitega toime tulla
Projekti teine osa, juhendatud eneseabiprogramm I Fight Depression (iFD), baseerub kognitiiv-käitumusliku teraapia (KKT) elementidel. Eneseabiprogrammi saab kasutada tasuta ning selle eesmärk on aidata depressiooni haigestunud inimesel oma sümptomitega toime tulla. Tervenemise protsessi toetab ja juhendab vastava koolituse läbinud perearst või vaimse tervise spetsialist. iFD eneseabiprogramm seab eesmärkideks:
  • aidata depressiooniga patsientidel depressiooni nõiaringi mõista ja ära tunda;
  • aidata õppida oskusi, et teha rahulikus tempos muudatusi nõiaringi katkestamiseks;
  • suunata kahjulikke mõtteid ära tundma ja käitumist muutma;
  • aktiveerida patsiente meeldivaid tegevusi harrastama;
  • julgustada saavutama enesekindlust ja -tõhusust;
  • arendada oskusi depressiooniga toimetulekuks.
Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi asutaja ja juhtivteaduri, psühhiaatria professor Airi Värniku sõnul on iFD suurepärane metoodika, kuna tõmbab abivajajat ennast oma tervenemise protsessi kaasa, tunnustab tema enda ressursse, varustab oskustega tuleviku jaoks evides seejuures võimalust nõu pidada professionaalist juhendajaga. Samas lühendab see perearstide tiimi ja psühholoogide ajakulu ühele patsiendile, rohkem inimesi saab vaimse tervise abi.
Airi Värnik (Foto: Urmas Luik)
Projekt on olnud edukas Projekti viimase, plenaarkoosoleku ülesanne oli üle vaadata protsessi tulemuslikkus. Järgneva poole aasta jooksul toimub andmete analüüs ja seejärel kirjastamine. Professor Värnik rõhutab: “Ei saa siiski unustada, et väljapääs depressiooni epideemiast on sügaval: elukorralduses, hingehariduses, suhtekultuuris, loodusläheduses, maailmatunnetuses, tegelikes väärtustes, mis tõkestaksid depressiivse mõttelaadi tekke juba eos.” “Üldiselt võib öelda, et sihtrühmi on ulatuslikult kõnetatud, tagasiside on olnud soodne, teadlikkus on süvitsi suurenenud,” sõnab Värnik, “Spetsialistidel on enam valmidust ja teadmisi depresssivset sümptomaatikat märgata ja suitsiidse inimesega tegeleda. On potentsiaal jätkata: rohujuure tasandilt tippudeni, hoides jätkuvalt koos hulgaliselt tekkinud kohalikke kogukondi, väravahoidjaid ja huvigruppe. iFD kasutajaid on sadades.” Sotsiaalministeeriumil on kavas toetada iFD juhendajate väljaõpet ja meetodi jätkuvat kasutamist üle-Eesti. iFD rakendamisest huvitatud võivad juba praegu pöörduda projekti koordinaatori Rainer Mere poole, et teatada oma soovist saada juhendajaks või saada iFD rakendus oma depressiooni leevendamiseks. Kontakt: rainer@rainermere.ee. Allikaid: www.EAAD.net https://eaad-best.eu https://ifightdepression.com http//tervisekliinik.ee/ Pärnu Postimees. Pärnus kogunesid depressiooni vastu võitlemise tipud. 29. sept 2023, Merle Rallmann, ajakirjanik Depressioonil on mitu nägu. Airi Värnik. Kirjastus Hea Lugu, 2022. Peatükid 1.2 ja 4.4.
AIRI VÄRNIK ⟩ Suitsiid on sotsiaalne fenomen ning poliitika kujundamise kõva argument. Postimees. Arvamus, 10. sept 2023

AIRI VÄRNIK ⟩ Suitsiid on sotsiaalne fenomen ning poliitika kujundamise kõva argument. Postimees. Arvamus, 10. sept 2023

  • 10. septembril tähistame ülemaailmset suitsiidiennetuse päeva aastast 2003 Rahvusvahelise Suitsiidiennetuse Assotsiatsiooni (IASP) eestvõttel ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) toetusel.
  • Suitsiidiennetuse päeval rõhutatakse riigi vastutust elamisväärse elu tagamise eest.
  • Suitsiidiennetus on Eestis suudetud ulatuslikult toimima panna.

Hinnanguliselt sooritab maailmas keegi suitsiidi iga 40 sekundi järel või teisiti öeldes 3000 suitsiidi iga päev. Igal aastal lahkub suitsiidi läbi üle 800 000 inimese. Igale suitsiidile eelneb reeglina rida suitsiidikatseid. Suitsiidsus on ränk mure lähedastele ning koorem riigile ja rahvale, kirjutab suitsiidiuurija Airi Värnik.

Suhtumisel suitsiidi on lai skaala: räigest hukkamõistust kuni mõistva toetamiseni. Kiriku sanktsioonid ahistasid lahkunu matuste rituaali ja lähedasi ning praeguseni on vähemalt 20 riigis üle maailma enesetapp endiselt kriminaalkuritegu. Isegi Inglismaal dekriminaliseeriti suitsiid alles 1961. aastal, nii et suitsiidikatse sooritanu ei pea enam karistust kandma ja tema lähedased vastutama.

Tänapäeval valitseb arenenud maades seisukoht, et surmasoov võib olla enamikul juhtudest ähmastunud vaimse tasakaalu häire tõttu, millest johtuvalt on tekkinud surmasoov kui väljapääs lahendamatuna näivast olukorrast. Elutahe suure tõenäosusega taastub, kui inimesel abistataks mobiliseerida oma sisemised jõud ning leevendada keskkonna riskitegureid. Inimesele tuleb pakkuda võimalus tervenemiseks. Liiati on sageli just nii, et suitsiidimõtetega inimene on ambivalentne, ta soovib samaaegselt nii surra, kui soovib, et tal aidatakse ellu jääda.

Paradigma muutust kinnitab asjaolu, et 1960. aastal loodi Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) heakskiidul Rahvusvaheline Suitsiidiennetuse Assotsiatsioon (IASP), mis juhib ülemaailmset foorumit arendamaks strateegiaid, et lõpptulemusena vähendada enesetappude ja suitsiidse käitumise esinemissagedust. Assotsiatsiooniga on tänaseks liitunud üle 80 riigi üle maailma, toimuvad kõrgetasemelised regulaarsed üritused. Muuseas, allakirjutanu on olnud valitud IASPi asepresidendi ja ka presidendi nominendiks kolme lõppvooru jõudnud kandidaadi hulgas.

Üks IASPi suurüritustest ongi igal aastal 10. septembril tähistatav ülemaailmne suitsiidiennetuse päev, mis sel aastal tähistab oma 20. sünnipäeva deviisiga «Tegutsedes loome lootust». Seekord on rõhuasetus kollektiivsel tegevusel, teadvustamisel, et meie kõik – pereliikmed, sõbrad, töökaaslased, kogukonna liikmed, õpetajad, usujuhid, tervishoiutöötajad, poliitikud, ametnikud ja valitsused – saame kaasa aidata üksteise elujanu hoidmisele ja rõõmsa eluhoiaku kujundamisele. Anname lootust.

Siia kuulub täiendav küsimus, kellele kuulub inimese elu. Kas valitsusele, kes sõtta saadab, vanematele, kelle läbi ilma sünnitakse, arstile, kes otsustab, millal hingamisaparaat välja lülitada, timukale, kes nupule vajutab, Jumalale, kes on kõige algus ja lõpp, iseendale? On’s sündimise imes sündinu enda osalust? On meil vääramatu kohustus jätkata põlvkondade ahelat? Ei, ütelgem – pärlikeed.

Vastukaaluks on Nõukogude Liidus valitsenud seisukoht, mille järgi kõige tähtsama instinkti, eluinstinkti kõikumalöömine on märk üliraskest vaimuhaigusest ja nõnda suitsiidset inimest ka koheldi – psühhiaatriahaigla kinnine osakond ja pikaajaline raviskeem tugevate neuroleptikumidega. Nii oli see enne taasisesisvumist ka Eesti psühhiaatriahaiglates.

Psühholoogia ja sotsioloogia olid siis ebateadused, suitsiidsuse mitmetahulisust ei tajutud. Väljaspool psühhiaatriat oli suitsiiditeema tabu, andmeid suitsiidide kohta koguti hoolikalt üle Nõukogude Liidu, kuid need seisid eriti kindlas seifis salastatuna koos mõrva, katku ja koolera leviku andmetega.

Ülaltooduga seoses on sobilik meenutada suitsiiditeema Eestimaale toomise rõõme ja muresid. Nõukogudeajast allesjäänud õhkkonda ei olnud kerge sobitada tabuteemat – suitsiidi. Eraõigusliku teadusinstituudi registreerimiseks ei olnud siis veel vormi. Tähtsaid uksi sai kulutatud, oli uskumatust, irooniat ja pilget, aga ka siirast poolehoidu ja abikäsi. 1. veebruaril 1993. aastal oli inauguratsioon Magdaleena haigla saalis, külalisteks Rootsi õpetajad-rahastajad ja oma mõttekaaslased.

ERSI 10. aastapäeval, mil ülemaailmne suitsiidiennetuse päev kõlarikkalt loodi, oli ERSI pidulikul aktusel jumet, lisaks rahvusvahelisele ka kohalik tunnustus. Kõned sotsiaalministrilt Siiri Oviirilt, Marju Lauristinilt, õnnitlused tervishoiu juhtidelt, Tartu Ülikoolist jne. Kui sirvida sel puhul väljaantud ERSI artiklite kogumikku, paneb imestama kõrge tase ja interdistsiplinaarsus.

Vastustan arvamuse, mida esitati Pere Sihtasutuse skandaali puhul, nagu teadustegevuse õigus peaks kuuluma vaid suurtele institutsioonidele. ERSI näitel saab väita, et ka kammerlikul teadus- ja arendusasutusel võib olla tugev potentsiaal, kusjuures väljund ühe töötaja kohta ületab kindlasti suurte institutsioonide toodangut ja on tunduvalt kuluefektiivsem.

ERSIst on kiiresti välja kujunenud rahvusvaheliselt otsitud partner nii teadus- kui ka teadus-administratiivses tegevuses. Meilt on välja kasvanud doktorikraadiga spetsialiste ja kõrgkoolide professoreid, ERSI teadurite osalusega teadusartiklite tsiteeringute arv on kõrge. Hetkeseisu ilmestab näiteks see, et jätkuvalt on töös kohalikud ja rahvusvahelised projektid, sh Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist Horisont.

Rõõm, et ERSI-l on õnnestunud suitsiidi preventsioon Eestis ulatuslikult toimima panna ja ka poliitikatesse integreerida. Rõõmustab suitsiidikordaja kindel langus kolme viimase aastakümne jooksul.

Aleksitüümia ja interotseptsioon ehk: Mis seos on kehaliste aistingute ja emotsioonide tundmise vahel?

Foto: Andrea Piacquadio
Tekst: Ande Etti

Mis on aleksitüümia?

Terminit aleksitüümia kasutatakse kirjeldamaks raskusi isiklike emotsioonide äratundmisel ja kirjeldamisel. Aleksitüümia ei tähenda, et inimesel pole emotsioone, vaid seda, et tal on keeruline selgusele jõuda, mis emotsiooni ta täpselt tunneb. Raskusi on ka selle kogemuse sõnastamisel.

Mis on interotseptsioon?

Interotseptsioon on taju, mis võimaldab meil saada infot meie keha sees toimuvast (nt puperdav süda, tühi kõht, iiveldus, külm-palav jne).

Aju kasutab seda infot meie kehast, et saada aimu selle kohta, mis meiega toimub – oleme me näljased, ärevil, väsinud, haiged, elevil, ärritunud jne. Saades informatsiooni kehast, aitab aju inimesel aru saada, mis emotsiooni ta tunneb.

Mis neid ühendab?

Aleksitüümia on n-ö kattetermin. Interotseptsioon on aleksitüümia all peituv neurobioloogiline põhjus. Meie interotseptsiooni taju annab meile hädavajalikke viiteid meie emotsionaalse seisundi kohta. Seega ei saa emotsioonide mõistmise probleemiga (aleksitüümia) tegeleda, kaasamata interotseptsiooni arendamist.

Tõenäolisemalt võib rohkem raskusi oma emotsioonide tunnetamisel olla neil inimestel, kel esineb teisigi sensoorse info töötlemise eripärasid (alatundlikkust või ülitundlikkust stiimulile). Näiteks on sensoorse tundlikkuse raskuseid teistest enam mitte-neurotüüpilistel inimestel, nt autistidel ja neil, kel on ATH.

Valik interotseptsiooni meelt arendavatest tegevustest:

  • Mindfulness e teadvelolek
  • Emotsioonidega seotud mängud
  • Hingamisharjutused
  • Jooga
  • Sotsiaalsed lood (need on sellised spetsiaalsed “elu selgitavad” jutukesed lastele, mida tegevusteraapias sageli kasutatakse)
  • Temperatuuri tajumisega seotud tegevused
  • Mäng või arutelu: Kuidas emotsioonid end kehas tunda annavad?
  • Ergutavad tegevused
  • Visuaalsed abivahendid (nt päevaplaanid jm)
  • Rasket füüsilist pingutust nõudvad tegevused (arendavad propriotseptsiooni, teist tohutult olulist taju eneseregulatsioonis)

See loetelu ei ole kaugeltki mitte täielik.

Loetelust selgub ka, miks ma panen lastega teraapias sageli nii suurt rõhku erinevatele teadvelolekuga seotud mängudele, harjutustele ja võtete õppimisele ning soovitan täiskasvanutele ka väga sageli vastavaid tegevusi.

Nägin oma terapeuti, aga ta ei teinud minust välja… Miks nii?

Nägin oma terapeuti, aga ta ei teinud minust välja… Miks nii?

Foto: Andrea Piacquadio
Tekst: Ande Etti

Küsimus: Nägin oma terapeuti poes, teatris, pargis, praamil, kohvikus… Aga ta ei teinud minust välja. Miks sedasi?

Vastus: Sinu terapeut oleks ilmselt heameelega sind tervitanud ja välja näidanud, et on sind märganud, aga ilmselt takistas teda konfidentsiaalsuse nõue. Nimelt sellega, et ta sind tervitab, võib ta kogemata samuti konfidentsiaalsust rikkuda. Näiteks sinuga koos olnud inimene küsib sinult, kellega oli tegemist ning tunned survet seda öelda. Või elad väikeses kohas, kus äkki ongi vaid üks terapeut ja sinu kaaslane paneb ise selgitustetagi pildi kokku.

Kui tervitad ise esimesena, annad sellega võimaluse oma terapeudil julgesti sama teha, sest oled näidanud välja, et sinu jaoks on okei avalikus kohas terapeudiga seostatud olla. Kui ei, siis võib-olla on kuldne kesktee pilkkontakt ja põgus naeratus.

Sa ei pea end ka kuidagi süüdi tundma, kui otsustad teha nägu, et te ei tunne. See on väga okei ja hoiab sinu privaatsust.

Köha ravi taimedega

Köha ravi taimedega

KÖHA RAVI TAIMEDEGA – märkmed Kristel Vilbaste tekstist https://www.looduskalender.ee/n/node/768

Kui kurk külmast valus ja aevastuste rida käimas.Kõige olulisem on rahulik kulgemine – aeg parandab köha kõige paremini. Mõnus puhkus, naljakad filmid, mille ajal saab pisarateni naerda, positiivsed emotsioonid, need aitavad ennast ise terveks ravida.
Saialilletee koos Carmolise tilkadega. Viinasokid.Vana hea hanerasv taldade alla ja jalad tulepaistele. Rinna kokkumäärimine. Võietest kõlbab mesi, tärpentiinikreem või siis vene kreem “Radikulitnõi”. Ka võrdsetes kogustes mett, õli ja viina. Igasuguste võidmiste juures on oluline end pärast soojalt sisse mässida. Kasutada villast salli või sokke, nii villast, et see “hammustab”.

Moes on ka kupud ja pipraplaastrid, mis panevad kiiresti probleemses kohas vere tööle.

TEED. Parimaks on hinnatud põdrasambla ehk islandi käokõrva teed. Rahva seas on hinnatud ka paiselehetee ja üheksavägise tee. Abi saadakse raudrohu 7 päevasest kuurist (tromboosiohuga ettevaatust), salveist ja alteest. Isegi sookailust. Või segada teesegu kassinaerist, üheksavägisest, saialillest ja naistenõgesest – see tee annab ka tervistava värvielamuse.

Teede juurde käib enamasti ka mesi. Ja põdrasambaliku tallusetükke võib teevee seest ka närida.

Astelpajumarju või jõhvikaid pruukida. Sibula ja mee segu aitab ka kindlasti. Oluline on küüslaugu ja sibula söömine. Veidi ootamatu, aga päris vana soovitus on kanasupi, milles loorberilehed, söömine. Või lusikaga sulavõi neelamine, aitab väga haukuva köha vastu. Nõndasamuti nagu kuum piim meega. Võib lisada ka lusikaotsa täis soodat.

Soodaaur kui ka kartulikeeduvee aur, soolatolmu sissehingamine inhalaatori abil.

Soovitatakse ka suures koguses D- ja C-vitamiini, mis tõstab organismi immuunsust.

Inimesed on erinevad, nii ka neile mõjuvad ravimid. Kõige parem ravi on siiski puhkus ja aeg. Ärge külmetage jalgu ja käsi. Kui köha ei lakka, siis peale nädalat eelpooltoodud arsenaliga ravimist minge ikka oma perearsti juurde.

Tervishoiu hinna ja kvaliteedi nihkes suhe

Tervishoiu hinna ja kvaliteedi nihkes suhe

Äripäev 30. aprill 2020

TERVISHOIU HINNA JA KVALITEEDI NIHKES SUHE
Airi Värnik, arst, psühhiaater
Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

PRAEGUNE TERVISHOIUPOLIITIKA EI TOODA TERVIST. KUI KARMIMALT ÖELDA –  TOODAB ROHKELT KROONILISI HAIGEID.

Koroonakriis on tervise kui kalleima vara taas tuliselt päevakorda tõstnud. Sellega seoses oleksid asjakohased ka laiemad arutlused, kuidas tervishoiupoliitika aitaks tervist parimal moel edendada, kaitsta, säilitada ja taastada. Järgnevalt mõned teemaarendused.

Kui me oletame, et arstiabi on meie tervise garant, siis on põhjust heita pilk Eesti Haigekassa 2019. aasta aruandes esitatud juhatuse pöördumisele. Haigekassal on tõepoolest suur vastutus, et üüratult suure, koroona kriisi tõttu veelgi suureneva summa (tervishoiukulud 1 424 249 tuhat eurot, haigekassa tegevuskulud 13 383 tuhat eurot) kasutamine võiks anda maksimaalset tulemust. Haigekassa kiituseks võib öelda, et aruandlus maksumaksja taskust laekunud tegevuse kohta on korrektselt internetis avalikustatud, on tunda pürgimust, tehnoloogilist innovatsiooni, kuid nendegi tegevus saab toimuda vaid konkreetses etteantud raamistukus.

Pöördumises on esitatud asjakohane soov kasvatada oma tegevusega just tervena elatud aastate arvu. Paradoks on, et rahvatervise ja seega ka riigi toimimise kvaliteedi oluliseks näitajaks on olnud ja on enamuse teadvuses veel siiani pelgalt eluea pikkus, selle poole oleme püüelnud. Võtan Statistikaameti andmed. Oodatav eluiga sünnimomendil Eestis oli 2018. aastal jätkuvalt pikenenud – meestel 73,9 ja naistel 82,4 aastat. Võrdlevalt, Euroopas oli 2017. aasta andmetel kõrgeim naiste oodatav eluiga Hispaanias (86,1) ja madalaim Põhja-Makedoonias (77,9). Meeste kõrgeim eluiga oli Šveitsis (81,6) ja madalaim Ukrainas (68,3). Euroopa Liidu keskmise taustal oli Eesti meeste oodatav eluiga üle nelja aasta madalam ja Eesti naistel jäi keskmisele alla umbes aastaga.

Ent tervena, so igapäevategevust piiravate krooniliste haigusteta, elavad mehed vaid 52,8 ja naised 55,6 eluaastat. Kahjuks on need numbrid pisikese tõusu järel langenud tänaseks 10 aasta tagusele tasemele. Alarmeeriv on, et kõige suurem tervena elatud aastate langus oli maapiirkondades ning eesti rahvusest meestel ja naistel. Ideaal oleks, et eluea pikenemisega kasvab hea tervisega elatud aeg ja haiguste periood kontsentreerub lühikesele ajale inimese elu lõpus. Seega on meil elukaare lõpuosa 20-30 aastat krooniliste haiguste meelevallas. Mida see tähendab üldisele meeleolule ja elurõõmule? Mida tähendab see majandusele, kui umbes 30% tööealisest elanikkonnast ei saa kehva tervise tõttu täie jõuga tööturul panustada?

Järeldus on vaid üks – olemasolev tervisepoliitika ei tooda tervist. Kui karmimalt öelda – toodab rohkelt kroonilisi haigeid. Terviseteema selle sõna tegelikus tähenduses on olnud õhus pikki aastaid. Ka haigekassa juhatus väidab pöördumises, et nende jaoks on üha tähtsam haiguste ennetamine ja tervise edendamine. Veel enam, kaalumisel on olnud nimetada haigekassa tervisekassaks. Sõnad üksi ei päde. Kui vaadata kuludokumente, siis tervise edendamisele on kulunud 0,2% kasutada olevast rahast. Mäletan aastaid, kus see oli 0.1%.

Kõikjal järjekorrad

Mõistan haigekassa kimbatust.Vaatamata lootustandvate nimetustega projektidele ja ideedele sumbub raha ikka haigusesse, kusjuures põhiteemaks on jätkuvalt eriarsti vastuvõttude järjekord. Pole imestada, et järjekorrad on ka perearstil. Perearst võtab vastu 5 korda nädalas 4 tundi ning teine pool pika ja keeruka arstiõppe läbinud spetsialisti tööajast kulub ettevõtluse käigushoidmisele. Küllap on see üheks põhjuseks, miks ravijuhtudest 14% osutati väga kulukas erakorralise meditsiini osakonnas.

Järjekordade kõrval on vähe juttu teenuse kvaliteedist. Tervishoiule eraldatava raha kasutegurit ei ole mõistlik mõõta vastuvõttude ja protseduuride arvuga, isegi mitte tasuta jagatud ravimite hulgaga, veel vähem üha lisanduvate suurejooneliste ülikallite haigemajade ehitamisega, nende kokku ja lahku liitmisega (asendustegevus) ja tehnika (alakasutatud, kiiresti vananev) soetamisega. Kõik see oleks kena, kuid prioriteediks, seega ka mõõdikuks tuleb seada pikaealine terve rahvas, kes elab oma elu rõõmsalt ja täisvereliselt ning on oma kogukonnas väärt tegija. Seda mõõdabki parameeter – tervena elatud aastad. Teine oluline mõõdik oleks, et meditsiinitöötajad palgavaesuse, aga ka töökorralduse ja suhtemalli tõttu kodumaalt ei lahkuks.

Kui zoomida rahastuse printsiipi üldiselt üksikule, siis peaks see baseeruma patsiendi ravi tulemuste monitoorimisel, so kas haige paraneb ja terveneb või läheb käiku mantra: seda rohtu te peate võtma elu lõpuni. Mõtteid tulemustasust on olnud ka haigekassa sees, kuid metoodika on keeruline ja see vajaks murrangut tervishoiu kontseptioonis. Ma olen reformide võimalikkuse suhtes lootusrikas arvestades Sotsiaalministeeriumi järjekindlust ja kõigutamatust, millega viidi läbi apteegireform. Möönan, et edu võib olla praegu veel ebakindel, kuid alus on rajatud.

Mingem tagasi rahakasutuse juurde. Haigekassa aruandes leiame lause: ’Kompenseerisime ravimeid ligi 900 000 inimesele ja alustasime üle 20 uue ravimi hüvitamist’. Kuluaruandest näeme, et haigekassa on ostnud ravimeid 165 455 tuhande euro (!) ulatuses. Väga raske on siin objektiivseid piire tõmmata ja teha otsust, millise diagnoosiga haigetele, millise ravi suhtes, mllises ulatuses kompenseerida. Kerged on tekkima süüdistused, et otsusi on mõjutanud ravimifirmade lobi või lihtsalt otsustajate erapoolikus. Kui võrrelda rahavoogu siin ja tervise edendamisel, siis jahtub usk, et haigekassast võiks saada tervisekassa.

Seejuures ma julgen kahelda, kas olekski hea mõte liita haigekassale orienteeritus olla terve. Jäägugi haigemajad ja haigekassa tegutsema haiguste ja haigetega. Olgu see arstide pärusmaa. Arstikunst jääb auväärsele kohale, kuid terviseteenuse ühe osana. Arst on luksus, rahvas on arstide koolitamisse palju investeerinud, jäägu ta täiega tõenduspõhise nüüdisaegse ravitegevuse juurde arstiabi tõepoolest vajavatel juhtudel, kus ta ei pea tingimata lähtuma ravijuhisest, vaid võib rakendada ka arstikunsti. Terve olemise õpetus laieneb teistele erialadele.

Paralleelne meditsiiniäri

Kui ajalukku põigata, siis meenub, kuidas me juba üheksakümnendate lõpul valmistusime tohtrite grupiga taastama Eesti Arstide Liitu. Neurokirurg Dr.Andres Ellamaa tuli välja ka kindlustusmeditsiini ideega, mis arenes ja 1992a., kui Ellamaa oli jõudnud Eesti Vabariigi esimese tervishoiuministri toolile, kehtestus ravikindlustusseadusena. Tänaseni kehtib tol korral kehtestatud nõue – 13% palgast ravikindlustuseks, so haigekassa toimib ausate palgatööliste õlul. Ellamaa ei ole haigekassa käekäiguga rahul. Ta polemiseerib sotsiaaldemokraatliku solidaarsuse printsiibi vastu, taunib mitte alati ausameelselt toimivat paralleelset meditsiiniäri, mis lööb täiendavalt patsiendi rahakotile ja märgib, et haigekassast on saanud sotsiaalministeeriumi ripats ja rahandusministeeriumi mängukann. Oma mälestuste raaamatus ta resümeerib: patsient vajab vabadust, arst aga peab oma taskuga tundma, mida patsient temast arvab. Haigekassa peab tegelema ravi kindlustamisega ja tema lähim partner peab olema kindlustatu ja patsient, mitte arst või haigla.

Muutus on võimalik

Olemasoleva süsteemi kosmeetilised muudatused annaksid vaid lühiajalise efekti. Vaja on uut tervisekontseptsiooni, veel enam, vaja on uut maailmataju, arusaama, et homo Sapiens ei saa jätkuvalt laiutada, et loodus sallib tasakaalu, et maailm on tervik. Niisugust mõttemalli on raske vastu võtta, see juurdub pikkamööda, kui meile selleks aega antakse. Viirushaiguse tuules on aga praegu hea võimalus teha süsteemi „reset“ ja tõsta kilbile tervisekeskne poliitika kõikdel tasanditel. Selle suuna teoreetilised alged on olemas, neid leiab rohkesti seadustes, arengukavades, programmides, juhistes ja ka teaduskirjanduses. Vaja on kontsentreeruda ja asuda rakendama: suunata finantsi tervise tootmisesse, motiveerida tervisekäitumist, kanda hoolt keskkonna eest, käsitleda loodust tervistava ressursina, toetada vaimset vabadust. Pikendada tervena elatud elu pole tähtis vaid humanistlikust vaatest, vaid arusaadavalt on tulus majanduse arenguks. Tervisest, mis ei tähenda haigust, ongi juba saanud küllaltki lai tegevusväli, kus osaleb arvukalt teenuse tarbijaid ja erinevad spetsialiste, praegu küll eraärina, kaootiliselt ja keskse rahastuseta.

Miks ei võiks maailmale pilootprojekti ’Tootkem tervist’ pakkuda tõhus, intellektuaalselt võimekas, infotehnoloogiliselt kõrge tasemega, veel küllaltki hästi säilinud loodusega, hea mainega väikeriik Eesti? Miks ei võiks selle kavandamist alustada just nüüd, kus koroonakriisis ärksaks raputatud rahvas on muutuste ootel ja orieteeritud mõistlikkusele?

Kuidas taltsutada stressi?

Kuidas taltsutada stressi?

Äripäev 30. aprill 2020

KUIDAS TALTSUTADA STRESSI?
Airi Värnik, arst, psühhiaater
Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

Olukorrad ja sündmused mõjutavad meid sedavõrd, kuidas me neid iseendas interpreteerime,  kuivõrd me oleme valmis muutuma ja kohanema, kuivõrd me suudame lakata muretsemast, kui meie võimuses ei ole olukorda muuta ning kuivõrd me leiame üles iseenda, mis kipub lahustuma pealetükkivas peavoolus. Erialasest kogemusest lähtuvalt pakun välja mõned mõtted, kuidas sunnitud isolatsioonis kasutada enese heaks vaba aega, mida Hiina turult välja karanud väike toimekas viirus on meile andnud.

Eraldumisnõue on introvertide pidupäev, võidki olla iseendaga ilma, et see veider tunduks, olla oma mõtete ja kujutluspiltidega, töödega, mis on edasi lükatud. Võid kohtuda nendega, keda sa raamaturiiulilt või pildialbumist või ekraanidelt valid, ajateljest hoolimata. Kui lähedased on terved, tuba soe ja valge, külmkapis üht-teist ja töö online, siis võivad need olla elu parimad päevad juhul, kui eriolukorra uudiseid ei kuula. Isegi uudistest võib välja noppida positiivse: meid teavitatakse regulaarselt, meie haiglavõrk on suutnud ravivajadused katta, enamus põeb kergelt ja paljud nakatunud ei haigestugi.

Siiski, haigus ja surm hiilib ringi ning vähesed saavad jääda ükskõikseks. Meie, kes me oleme surmateema oma mõtetest jõuliselt kõrvale tõrjunud, oleme kas kohkunud, stressis, paanikas või elutüdimuse mõtete küüsis. Õieti on meil olnud nii palju tegevust ja asendustegevust, mis eksistentsiaalsed mõtted summutavad (või et eksistentsiaalseid mõtteid summutada).

Paneb suhted proovile

Ka siis, kui eriolukorrast tingitud meeleoluhäireid ei ole, on nädalaid oma perega kodus koos viibimine suhete proovikivi. Lihtne on siis, kui vahekord on eelnevalt olnud usalduslik, kui inimesed on olnud teeskluseta need, kes nad on ja kui see on rahuldanud osapooli.

Krutskitega koos püsinud peredel on varsti selge, et on mille üle arutada ja nõu pidada. Õnnetu pereelu skaala on lai ja siin ühemõttelist toimivat soovitust anda ei oska. Hea on see, et ka pereterapeudid ja lepitajad teevad online vastuvõtte ja seda on tark kasutada. Teemadest sõltub, kas lapsi kaasata või parem mitte.

Meeleolu eest hoolitse juba virgumisel

Meeleolu eest võiks hoolitseda juba virgumisel. Kui päevakava saab sättida, siis aeglane mänguline hommik on mõnus päeva algus, eriti lastega peres. Kujutlen kodukontorisse ja kodukooli lukustatud perekonda, kus esimesel ärkajal on kombeks hüüda: Tere hommik! Tere päike! Tere … kuni kutsu ja kiisuni välja.

Aga ka üksi võib saata hommikutervituse kõigile oma keharakkudele, naeratada järgemööda oma organitele ja teha mõttes eriti pikk pai immuunsüsteemile.

Toida targalt ennast ja oma mikrobioomi

Mikroobide ökosüsteem meie sees  (uskumatu, mahult 2-3 liitrit!) toodab olulisi molekule, mida me vajame immuunsüsteemi tugevdamiseks ja närvisüsteemi kosutamiseks.  Umbes 90% mikrobioomist  asub soolestikus. Kui varem arvati, et virgatsaineid toodetakse ainult ajus, siis nüüd on teada,  et soolestikus tekib meie genoomi ja  bakterite genoomi koostöös rohkem serotoniini – õnnehormooni kui ajus (liblikad kõhus!). Seega õige toitumisega on võimalik parandada meeleolu.

Mikroorganismid toodavad meile vajalikku  sellest, mida me neile anname ja kasutavad ka neid toitaineid, mida me ise seedida ei suuda, näiteks kiudained.  Kiudainete allikad on täisteratooted, pähklid, kaunviljad, juur- ja puuviljad. Eriti hästi aitavad mikrobioomi elujõudu hoida fermenteeritud toidud nagu hapukapsas, hapukurk ja muud hapendatud juurviljad, samuti naturaalne maitsestamata biojogurt ja keefir.

Vaja on lõõgastuda ja lausa molutada

Psüühika on muidugi organismi peremees, kuid inimene on tervik, mistõttu on psühholoogiliselt tundlikel aegadel mõistlik turgutada just keha-vaim kooslust. Praegune isolatsioonis viibimine on suurepärane võimalus lasta juhtpositsioonile parasümpaatiline närvisüsteem, mis on meie rähkleva ja kiirustava hedonistlik-pragmaatilise elustiili tõttu pidevalt alla surutud.

Parasümpaatilise närvisüsteemi ülesandeks on  viia organism rahuolekusse, et taastuda, tekitada ja korrastada varud. Sümpaatiline närvisüsteem teenib hirmu, ärevust ja stressi, laiutab kortisooli ja adrenaliiniga, aktiveerib meie ressursid ja süsteemid, mis eeldavad edukat kehalist pingutust, kuna ennemuistne võitle-või-põgene ellujäämise reaktsioon on meis ikka veel alles. Süda puperdab, vererõhk tõuseb, hingamine kiireneb, õlad kerkivad, kael on pinges. Teised süsteemid ja organid jäävad unarusse, sootuks pärsitakse luksusfunktsioonid nagu seksuaalsus ja sügavam mõtlemine.

Stressiga kaasuv sümpaatilise närvisüsteemi kõrgtoonus langetab immuunsust ja loob pinna haiguste tekkes. Arusaadav, vaja on end välja magada, mõnusalt lõõgastuda, ka lausa molutada nagu Fred Jussi soovitab.

Hingamisharjutused päevakavasse

Stressi ja ärevuse mahalaadimiseks on asendamatud parasümpaatilist närvisüsteemi stimuleerivad ja organismi hapnikuga rikastavad hingamisharjutused. Neid tehnikaid leiab internetist küllaga. Kasutame ära seda, et hingamist saame tahtlikult mõjutada, teised siseorganid töötavad autonoomselt. Kui varem ei ole hingamisharjutusi praktiseerinud, siis alustada võiks lihtsate harjutustega ja teha lühidalt. Praegu on tähelepanu hingamisele asjakohane ka seetõttu, et Corona viirus ründab just kopse. Lisaks sellele väidab hiina meditsiin, et kops ja meeleolu on koostoimes.

Lõõgastumine ei tähenda voodis lebamist.

Iga päeva kavasse tuleks lülitada mõõdukas kehaline aktiivsus, võimalusel värskes õhus viibimine, aiatööd.  Rahustavalt mõjub meditatsioon, jooga,  enesehinnangut tõstvate argumentide meenutamine, meeldivad kujutlused möödanikust.

Tõenäolislet jääb aega ühiselt ideede genereerimiseks, et sammu pidada muutunud maailmas, kus loodetavasti ebaoluline taandub olulise ees.

Varasem meeleoluhäire segab

Arvatavasti on corona-kriisis meist kõigist läbi lipsanud mõte – kui habras on meie heaolu ja isegi elu. Milleks võidud-kaotused-pürgimused? Tõepoolest, praegune olukord kätkeb riski elemente, mis võivad kumuleerumisel soodustada elutüdimuse mõtteid: sunnitud isolatsioon, drastiliselt muutunud igapäevaelu ja suhtemustrid, võimalik ahistamine partneri poolt, ähvardav töötus ja finantsprobleemid, sõprade-tuttavate hajumine. Hea tervise juures positiivse mõttemaneeriga vaimselt küps inimene asub muutunud tingimustes hakkama saama. Varem meeleolu häiretega kimpus olnud inimesel, kelle kohanemist segab depressioon, stress, ärevus, hirm, abituse või lootusetuse tunne, võib mõttemaailm ja tundeskaala aheneda ning tulevik kangastub vaid mustades värvides.

Sellised mõõnaperioodid on reeglina ajutised, kuid võib juhuda, et hakkab küpsema soov elust lahkuda. Esialgu imbub vestlusesse sellekohaseid vihjeid, mis on märk, et hing on haige, et vajatakse abi. Tark on see, kes julgeb end avada ja küsida abi, kui rõhuvatest tunnetest jõud üle ei käi. Kui ollakse üksi või kui isolatsiooni partnereid ei taheta häirida või kui eeldatavasti nende abi oleks vähetõenäoline, siis tuleb abi otsida väljastpoolt: usaldusisikult, perearstilt/pereõelt, psühholoogilise abi telefonidelt või veebipõhiseid nõustamiskeskondi kasutades (neid lisandub iga päevaga).

Kuula, lase tundeid ventileerida

Esmaabi andmise eelduseks on soov mõista ja oskus kuulata. Põhimõtteks on – anna aega, ole kohal, lase tundeid ventileerida asjatult sekkumata, raskeid küsimusi esitamata, aktsepteerivalt. Kui vestluspartneriks on usaldusisik telefonitsi, tuleks abistajal kindlasti kõne lõppemisel järgmise virtuaalkohtumise aeg kindlaks määrata ja see kõne ka võtta. Võimalus on konsulteerida psühhiaatria osakonna valvearstiga (nii, et abivajaja pealt ei kuula), et selgust saada, kui kriitiline olukord on.

Kui olukord on tõepoolest kriitiliseks hinnatud, tuleb silmas pidada, et abivajaja ei sulguks kauemaks kinnisesse ruumi, kus ta võib endale viga teha. Viimane abi variant on kutsung kiirabisse. Tegutsemine situatsioonis, mis tundub olevat kriitiline, on ülimalt delikaatne, et abivajajale täiendavat psühhotraumat ei põhjustaks.

Uus reaalsus – koduarest paneb proovile igaühe ja oma pere hakkamasaamise. Ent kõik läheb mööda, eriolukorrast ammutatud küpsus aga jääb. Maailmavaade on täienenud, suhted on kristalliseerunud. Lõplike otsustega oleks siiski parem viivitada, sest aeg on see, mis annab arutust.

Söömissoovitused Hiina meditsiini keskusest Tervise alkeemia

Hommikul esimese asjana joo klaas leiget vett, kuhu on lisatud sidrunimahla, veidi ingverit ning väheke mett. See äratab su seedimise üles ja valmistab ette hommikusöögiks, mis peaks jääma ajavahemikku kella 7-9-ni. Hommikusöök peaks olema päeva tugevaim toidukord. Ei piisa vaid võileivast ning kohvist. Sageli kiputakse sööma just õhtuti palju, aga seda ei tohiks teha. Tugeva õhtusöögi korral ei suuda maks toksiine ümber töödelda, need jäävad kehasse ning tulemuseks on hommikune väsimus, kehv enesetunne ja liigesvalu. Et keha saaks piisavalt puhata, jäta kindlasti õhtu- ja hommikusöögi vahele piisav vahe (10-12 tundi). Aeg- ajalt on soovitav teha ka 16-tunniseid paaste (päeva viimane toidukord kell 15 ja hommikusöök järgmisel päeval kell 7). Eriti soovitav on see, kui sul on probleeme veresuhkru või erinevate põletikuliste haigustega.