Liiga palju meditsiini – Airi Värniku arvamuslugu “Postimehes”

Liiga palju meditsiini

Airi Värnik, arst
Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor
Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhtivteadur

„Postimehe“ arvamuslugu 28.10.2018
https://arvamus.postimees.ee/6439793/airi-varnik-liiga-palju-meditsiini


Läänemaailmas on levimas liikumine ’Too Much Medicine’ (liiga palju meditsiini) põhjendusega, et haiguse nimetuste ja haigete, sealhulgas krooniliste haigete arvu tormiline kasv ning kulutused meditsiinile ei ole proportsioonis tulemusega, milleks on eeldatavasti tervena elatud aastate ja oodatava eluea tõus ning lubamatult suur on ravivigadest tingitud tervise või elude kaotus. Liikumisse kuuluvad  arstid, teadlased, patsiendid, poliitikud, ajakirjanikud jm, kelle eesmärk on kaitsa terveid ülediagnoosimise ja üleravimise eest ning ühtlasi säästa ressursse mittevajalikku või isegi kahjuliku meditsiinilise tegevuse arvelt.

Nimetatud egiidi all tegutsevad avalikud initsiatiivrühmad ja toimuvad regulaarsed konverentsid, viimane neist oli käesoleva aasta augustis Helsingis, aasta varem Kopenhaagenis. Tähelepanu pälvib, et Briti kunigliku meditsiinikolledži  akadeemias toimuvad debatid nimetatud teemal ja kõrgetasemeline Suurbritannia teadusajakiri ’British Medical Journal’ kutsub arste üles fokuseeruma nendele, kes tõepoolest on haiged ja sekkuma vaid juhtudel, kui ravi, kirurgilist operatsiooni või kahjustusvõimalusega protseduuri oodatava tulemuse riski-kasu analüüs antud patsiendi suhtes on tõenduspõhine ja kui otsus lähtub organismi kui terviku printsiibist.

Liikumine viitab ohule, mida kujutab inimeste tervisele haiguste diagnostiliste kriteeriumide jätkuv laienemine, inimeste haigustega märgistamine juhul, kui sümptomaatika on vaid piiripealne, peaaegu olematute haiguste ravi või rutiinne ravi ’elu lõpuni’, kui ei omata piisavalt kompetentsi, et võtta arvesse uusimaid uuringuid stagneerunud seisukohtade ja aegunud ravijuhiste korrigeerimiseks või ravimtööstuse ärihuvide lõksus viibimise tõttu.

Kriitika all on rahvastikku hõlmavad sõeluuringud, kuna täiusliku metoodika puudumisel või odavama variandiga läbiajamisel võib saadavate tulemuste hulgas olla nn valepositiivseid kui valenegatiivseid ning ka seda, et osal arstidest on  kalduvus leitud minimaalsete muutuste korral kasutusele võtta ’raskeravi’, millel on vältimatud kõrvaltoimed, samas kui oleks soovitav piirduda vaid jälgimise või kergemate sekkumistega. Vaimset tervist enim väärtustavad arstid mainivad, et sõeluuring on psüühiliselt rusuv, tekitab inimestes ärevust ja depressiooni ning kokkuvõttes annab majandusliku kahju, mis ei kaalu üles saadud tulemusi, ka elulemuse mõttes.

Üksmeelt ei ole ka psühholoogiliste eripärade diagnoosiga sildistamisel ja medikamentoossel ravil, kui selle tingivad ainult elu-olulised vajadused, eriti laste puhul, kus ajutegevusse sünteetiliste preparaatidega vahelesegamine võib tuua ettearvamatuid (kaug)tagajärgi või nivelleerida omapärase isiksuse (introvertsus, keskendumis-tähelepanu häire, autism, sotsiaalfoobia, anoreksia jm). Naeruvääristatake diagnoose, kus haigussümptomiteks ravi eesmärgil on kvalifitseeritud tavalisi eluavaldusi või ealisi muutusi, ravides haigusena kortse, halle juukseid, rasedust,  menopausi, luu hõrenemist, väheseksikat vaginat, mängurlust jm.

Medikaliseerimist soodustavad paljud asjaolud.  Meditsiinipraktikas valitseb tõekspidamine, mille kohaselt edu pandiks on varane diagnostika ja ravi, mis ongi õige, aga vajab süvateadmisi ja mõtlemisaega aru saamaks, mida just antud patsendil kõrvalekalle keskmisest näidust tähendab. Kuna iga inimene on unikaalne, ei saa me klammerduda juhendi  külge, vähemalt selle juhendi külge, milles ei ole varianti – mitte sekkuda, jälgida sümptomite dünaamikat.

Ülediagnoosimist võimaldab peendiagnostikaks vajaliku tehnoloogia ja teaduse kiire areng ning üha suuremad majanduslikud võimalused, mistõttu saab normatiivsest keskmisest erinevaid näitajaid üha paremini välja selgitada ja sellele vastukaalu otsida. Sellega käib kaasas ravimitööstuse areng, mis vastavalt äri loogikale realiseerib nendele omistatud õelavõitu lausungi: ‘Igale haigusele tablett ja igale tabletile haigus’. Kuna ravimitööstuse rahaline võimekus on reeglina suur, siis satuvad arstid kahe tule vahele: ravimfirmade  metoodiliselt soovitatud toodang versus patsientidele määratud ravimite kõrval- ja koostoimed.

Surve tuleb ka patsientidelt. Inimestel on raske leppida vanaduse ilmingute ja vaevade, puude, kroonilise haiguse, valu ja surmaga, haigusega üldse. Meid on hellitatud lootusega, et meditsiin on kõikvõimas. Ongi hämmastavalt võimas, kuid mitte alati ja kõiges. Arstiteadus on arenenud läbi katse-eksituse nii nagu muudki teadused.  Seejuures arsti parim kaitse oma südametunnistuse ja kohtuvaidluste ees on patsiendi informeeritud nõusolek, ja mitte pro forma, vaid avameelne sisuline uuringute ja raviplaani selgitus riskitegureid välja tuues.

Liikumine  julgustab  muuhulgas tunnustama arstiabi täiendavaid (komplementaarseid) erialasid, sealhulgas traditsioonilisest meditsiinist lähtuvaid oskusi, hindama platseeboefekti, väärtustama tervishoius sotsiaalsüsteemi ja usuorganisatsioonide teenuseid. Peetakse tähtsaks prevenstiooni selle kõige algsemal tasandil: liikumine, toitumine, keskkonna heaolu, stressi juhtimine, uimastitest hoidumine.

Arusaadavalt ei saa liikumine ’Liiga palju meditsiini’ nautida populaarsust, sest kriitika meditsiiniabi liia üle on ootamatu. Inimesed, sealhulgas arstid on harjunud, õigemini harjutatud mõttega, et tervise garantii on rohkem arste ja haiglaid, rohkem vastuvõtte ja ravi. Briti kuningliku akadeemia ja teiste medikaliseerimise vastaste liikumiste sõnum on tõsta arstiabi kvaliteeti, vältida tervisele kahju tekitamist ja säästa seejuures ressurssse.

Paratamatult on tervishoius oodata kontseptsiooni, kus arstiteaduse aineks jääb haiguste ravi ja terviseteema laieneb paljudele muudele erialadele. Selles valguses Haigekassa ambitasioon haarata haaramatut on unelmana kiiduväärt, kuid mitte mõistlik. Arstiõpe on niigi äärmiselt kauakestev ja mahukas, sellega ei ole võimalik liita aina arenevaid teadmisi ja praktikaid tervise edendamise, säilitamise, haiguste esmase ennetamise, haigustest taastumise ja eluterve keskkonna vallast. Üleliigse medikaliseerimise vastane liikumine on vaid üks lüli mõttetöös, kus otsitakse optimaalset lahendust tervishoius.