- 10. septembril tähistame ülemaailmset suitsiidiennetuse päeva aastast 2003 Rahvusvahelise Suitsiidiennetuse Assotsiatsiooni (IASP) eestvõttel ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) toetusel.
- Suitsiidiennetuse päeval rõhutatakse riigi vastutust elamisväärse elu tagamise eest.
- Suitsiidiennetus on Eestis suudetud ulatuslikult toimima panna.
Hinnanguliselt sooritab maailmas keegi suitsiidi iga 40 sekundi järel või teisiti öeldes 3000 suitsiidi iga päev. Igal aastal lahkub suitsiidi läbi üle 800 000 inimese. Igale suitsiidile eelneb reeglina rida suitsiidikatseid. Suitsiidsus on ränk mure lähedastele ning koorem riigile ja rahvale, kirjutab suitsiidiuurija Airi Värnik.
Suhtumisel suitsiidi on lai skaala: räigest hukkamõistust kuni mõistva toetamiseni. Kiriku sanktsioonid ahistasid lahkunu matuste rituaali ja lähedasi ning praeguseni on vähemalt 20 riigis üle maailma enesetapp endiselt kriminaalkuritegu. Isegi Inglismaal dekriminaliseeriti suitsiid alles 1961. aastal, nii et suitsiidikatse sooritanu ei pea enam karistust kandma ja tema lähedased vastutama.
Tänapäeval valitseb arenenud maades seisukoht, et surmasoov võib olla enamikul juhtudest ähmastunud vaimse tasakaalu häire tõttu, millest johtuvalt on tekkinud surmasoov kui väljapääs lahendamatuna näivast olukorrast. Elutahe suure tõenäosusega taastub, kui inimesel abistataks mobiliseerida oma sisemised jõud ning leevendada keskkonna riskitegureid. Inimesele tuleb pakkuda võimalus tervenemiseks. Liiati on sageli just nii, et suitsiidimõtetega inimene on ambivalentne, ta soovib samaaegselt nii surra, kui soovib, et tal aidatakse ellu jääda.
Paradigma muutust kinnitab asjaolu, et 1960. aastal loodi Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) heakskiidul Rahvusvaheline Suitsiidiennetuse Assotsiatsioon (IASP), mis juhib ülemaailmset foorumit arendamaks strateegiaid, et lõpptulemusena vähendada enesetappude ja suitsiidse käitumise esinemissagedust. Assotsiatsiooniga on tänaseks liitunud üle 80 riigi üle maailma, toimuvad kõrgetasemelised regulaarsed üritused. Muuseas, allakirjutanu on olnud valitud IASPi asepresidendi ja ka presidendi nominendiks kolme lõppvooru jõudnud kandidaadi hulgas.
Üks IASPi suurüritustest ongi igal aastal 10. septembril tähistatav ülemaailmne suitsiidiennetuse päev, mis sel aastal tähistab oma 20. sünnipäeva deviisiga «Tegutsedes loome lootust». Seekord on rõhuasetus kollektiivsel tegevusel, teadvustamisel, et meie kõik – pereliikmed, sõbrad, töökaaslased, kogukonna liikmed, õpetajad, usujuhid, tervishoiutöötajad, poliitikud, ametnikud ja valitsused – saame kaasa aidata üksteise elujanu hoidmisele ja rõõmsa eluhoiaku kujundamisele. Anname lootust.
Siia kuulub täiendav küsimus, kellele kuulub inimese elu. Kas valitsusele, kes sõtta saadab, vanematele, kelle läbi ilma sünnitakse, arstile, kes otsustab, millal hingamisaparaat välja lülitada, timukale, kes nupule vajutab, Jumalale, kes on kõige algus ja lõpp, iseendale? On’s sündimise imes sündinu enda osalust? On meil vääramatu kohustus jätkata põlvkondade ahelat? Ei, ütelgem – pärlikeed.
Vastukaaluks on Nõukogude Liidus valitsenud seisukoht, mille järgi kõige tähtsama instinkti, eluinstinkti kõikumalöömine on märk üliraskest vaimuhaigusest ja nõnda suitsiidset inimest ka koheldi – psühhiaatriahaigla kinnine osakond ja pikaajaline raviskeem tugevate neuroleptikumidega. Nii oli see enne taasisesisvumist ka Eesti psühhiaatriahaiglates.
Psühholoogia ja sotsioloogia olid siis ebateadused, suitsiidsuse mitmetahulisust ei tajutud. Väljaspool psühhiaatriat oli suitsiiditeema tabu, andmeid suitsiidide kohta koguti hoolikalt üle Nõukogude Liidu, kuid need seisid eriti kindlas seifis salastatuna koos mõrva, katku ja koolera leviku andmetega.
Ülaltooduga seoses on sobilik meenutada suitsiiditeema Eestimaale toomise rõõme ja muresid. Nõukogudeajast allesjäänud õhkkonda ei olnud kerge sobitada tabuteemat – suitsiidi. Eraõigusliku teadusinstituudi registreerimiseks ei olnud siis veel vormi. Tähtsaid uksi sai kulutatud, oli uskumatust, irooniat ja pilget, aga ka siirast poolehoidu ja abikäsi. 1. veebruaril 1993. aastal oli inauguratsioon Magdaleena haigla saalis, külalisteks Rootsi õpetajad-rahastajad ja oma mõttekaaslased.
ERSI 10. aastapäeval, mil ülemaailmne suitsiidiennetuse päev kõlarikkalt loodi, oli ERSI pidulikul aktusel jumet, lisaks rahvusvahelisele ka kohalik tunnustus. Kõned sotsiaalministrilt Siiri Oviirilt, Marju Lauristinilt, õnnitlused tervishoiu juhtidelt, Tartu Ülikoolist jne. Kui sirvida sel puhul väljaantud ERSI artiklite kogumikku, paneb imestama kõrge tase ja interdistsiplinaarsus.
Vastustan arvamuse, mida esitati Pere Sihtasutuse skandaali puhul, nagu teadustegevuse õigus peaks kuuluma vaid suurtele institutsioonidele. ERSI näitel saab väita, et ka kammerlikul teadus- ja arendusasutusel võib olla tugev potentsiaal, kusjuures väljund ühe töötaja kohta ületab kindlasti suurte institutsioonide toodangut ja on tunduvalt kuluefektiivsem.
ERSIst on kiiresti välja kujunenud rahvusvaheliselt otsitud partner nii teadus- kui ka teadus-administratiivses tegevuses. Meilt on välja kasvanud doktorikraadiga spetsialiste ja kõrgkoolide professoreid, ERSI teadurite osalusega teadusartiklite tsiteeringute arv on kõrge. Hetkeseisu ilmestab näiteks see, et jätkuvalt on töös kohalikud ja rahvusvahelised projektid, sh Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist Horisont.
Rõõm, et ERSI-l on õnnestunud suitsiidi preventsioon Eestis ulatuslikult toimima panna ja ka poliitikatesse integreerida. Rõõmustab suitsiidikordaja kindel langus kolme viimase aastakümne jooksul.