Ma olen ju naine… (8. märtsi õhtused mõtisklused)
Kersti Jakobi
Kui ma väike olin, siis mõtlesin enda jaoks välja, mis on naiseks ja mehest olemise kõige ebameeldivamad küljed.
Naine: peab sünnitama – halb.
Mees: peab sõjaväkke minema – halb.
Tegin millegipärast otsuse, et sünnitada on kergem kui sõjaväkke minna (täpsustuseks lisan, et olen sündinud 1978. a ehk sügaval nõuka-ajal, seega ilmselt kuulsin juba varakult lugusid NL sõjaväest ja see tundus väga hirmutav…). Noh – eks ma pidin endale ju ka tüdruk-olemise eeliseid teadvustama Emaks-saamine oli miskipärast samuti alati minu listis, seega win-win. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kui ma päris aus tahaksin olla, siis pean üles tunnistama, et ma pole kunagi päriselt aru saanud nendest juttudest, et naistel on nii-nii raske, naisi diskrimineeritakse, neil on väike palk, vähem õigusi jne. Muidugi ma saan aru statistikast, ja sellest, et mõnel elualal või ametikohatadel see tõesti on nii, ma saan aru, et paljud naised kogevad vägivalda (aga mehed ju ometi ka, eriti emotsionaalset, kas pole?). Ma saan aru, et üle maailma on tohutult riike ja ühiskondi, kus tõesti naistesse suhtutakse nagu orjadesse (ei anta haridust, ei lubata ise valida või väljas käia ja veel palju hullemat).
Kuid ma mõtlen arusaamist sellisel tasandil, et mina ise, naisena, Eestis, tunneksin ennast pidevalt ohustatuna oma soo pärast või et ma peaks ühiskonnas kuidagi rohkem valvel olema kui mehed. Novot ei tunne…
Olen sageli mõelnud, et miks ma ei suuda ometi samastuda feministide, või #metoo kampaania jm sääraste üleskutsetega või miks ma polnud vaimustuses “Savusanna sõsaratest”? Kas mul on midagi viga või?
Ilmselt on selle seletamiseks kaks varianti – kas ma eitan või ei taha märgata ega teadvustada, kuidas mul on just NAISEKS olemise tõttu raske, või siis mul ongi vedanud, et tõesti polegi selliseid nö stereotüüpselt halbu kogemusi olnud. Ei ole mind ju tõesti vägistatud, ma olen olnud enamasti edukas nii koolis kui tööalases elus, ei ole kahtlustanud, et saan vähem palka, kui mõni mees saaks samal ametikohal, ma julgen öelda välja oma arvamusi ja võidelda õigluse eest, kui pean seda vajalikuks. Naiseks olemine pole olnud mulle takistuseks.
Kas võin siis ennast lugeda seetõttu eriliseks, õnnesärgis sündinuks?
Ometi pole mu elu olnud sugugi meelakkumine. Olen minagi näinud pealt vastikut koduvägivalda, mind on elus meeste poolt petetud ja veelkord petetud (aga ma olen ka ise petnud), olen pidanud osaliselt üksi lapsi kasvatama, pean majanduslikult ise hakkama saama. Liiga detailseks igaks juhuks hilisel õhtutunnil ei lähe…
Rääkimata “lihtsamatest” näidetest, et mulle aegajalt avatakse uksi (ma millegipärast võtan seda alati komplimendina ega tunne end seetõttu pisendatuna), autotöökojas näen blondiini-suhtumist (aga ma olen seda ka korduvalt meelega ära kasutanud ja pigem ise veel “blondimat” juttu ajanud ja sellest ikka lõpuks kasu lõiganud).
Millegipärast pole ma neid kogemusi kunagi võtnud kui naiseks olemise raskusi, pigem inimeseks olemisega kaasnenud paratamatust või siis ISEENDA otsuste või rumaluse tagajärgi. Uste avamist näen tõesti austavana ja pigem on solvav, kui mees seda EI TEE, ja blondiiniks pidamise juures on ju oma tõetera ka sees (no autodest ma ikka tõesti muffigi ei jaga, ja kui jagaks, saaksin ju suu lahti teha ja eelarvamusi kummutada), seega milleks solvuda.
Ehk on asi selles, et ma olin ainuke laps ja vanemad (eriti isa) kasvatasid mind üsna iseseisvaks, hiljem järele mõeldes võiks isegi öelda, et rohkem klassikalises mõttes mehelike väärtuste järgi. Mind ei ole kunagi “printsessistatud” (kuigi kui nüüd meenutada, siis pikad juuksed olid küll terve lapsepõlve “kohustulikud”), mulle ei ostetud Barbie´sid (isegi kui ma väga tahtsin, kuigi olin juba 16, sest varem neid lihtsalt polnud või sai ainult valuutapoest), mind ei surutud balletitundi, mul on lastud autodega mängida, hobisid ja eriala valida ja ise otsustada, sunniti asju lõpuni tegema ja ikka koguaeg just TEGUTSEMA – sõida see suusavõistlus lõpuni (kuigi ei meeldi), mine tee juhiload, mine suvesemestriks üksi Ameerikasse jne jne.
Ma mäletan lapsena pidevalt seda tunnet – saa ise hakkama! Tookord mulle see ei meeldinud, ma ei saanud aru, miks nad minu eest üldse ei hoolitse? Täna saan sellest aru. Hoolitsus oli tegelikult olemas, sest kuigi läksin üksi seiklema, sain siiski keset New Yorki seiskunud metrooliikluse kaoses nuttes koju helistades väga asjalikku nõu. Hoolitsus oli olemas, sest kui 18-aastaselt uljalt autoga üle katuse käisin, helistasin isale ja teadsin, et ta tuleb mulle järele ja aitab…
Mõnikord olen ka mõelnud, et sooviksin olla rohkem “naine” – osata nutta, toetuda ja sõltuda mõnest mehest, olla koduperenaine… Aga no ei oska. Kas ma siis olen vähem naine või? Ma ei usu.
Aga mida ma selle kõigega öelda tahan. Ma väga sooviksin, et võrdsed võimalused oleksid sõltumata soost olemas kõikidele inimestele. Aga ma sooviksin väga ka seda, et mehed ja naised ise ka ennast ei takistaks ega pidurdaks läbi enda stereotüüpsete uskumuste. Sest minu meelest on see palju olulisem ega sõltu soost – kuidas ma ise end tunnen, mida ma usun end väärt olevat, mida ma tahan, milles ma olen ISE kindel. Sest selle järgi kohtlevad sind enamasti ka teised.
Samas on tore siiski säilitada enda soolisi erisusi – mulle näiteks väga meeldib kanda kleite ja seelikuid, mulle meeldib roosa värv, ma vaatan seebikaid ja loen ilusalongis käies naisteajakirju. Muidugi teatava reservatsiooni ja huumoriga, aga aegajalt on ka seda tore teha, samuti nagu sõbrannadega lobiseda või endale regulaarselt uusi riideid ja ehteid osta (isegi kui ma neid kandma ei hakka ja varsti tagurpidi jälle tagasi müüki panen). Sest – MA OLEN JU NAINE!
Ilusat naistepäeva, mu kallid naised-suguõed! Ilusat naistepäeva- mehed! Mulle nii meeldib, et ka teie olete maailmas olemas!