Me oleme harjunud stampmõttega, et stress on vaimutegevuses kõige kurja juur. Kui aga meenutame Kanada endokrinoloogi ja bioloogilise stressi kontseptsiooni looja Hans Selye teooriat, tuleb meelde, et ta jaotas stressi heaks (eustress) ja halvaks (düstress). Hea stress annab tiivad, halb teeb haigeks. Teine jaotus oli Selyel liigne stress ja vähene stress. Ükskõik, kas eu- või düstress, kui seda on liiga palju, siis on see kurnav. Kui elu on väljakutseteta, stressita, siis inimene mandub. Selye teoorias on võtmesõnaks neerupealiste koores sünteesitav hormoon kortisool, mille tase veres on kõige kõrgem hommikuti kella 6–8 vahel ja kõige madalam õhtuti 20–22 paiku.
Stressiteooria arendusi on rohkesti. Et tagasi tulla looduskeskkonnast tuleneva stressi juurde, vaatleme stressi liiki, mille nimetus on hormees. Hormeesi lahtiseletamisel on olulised meie rakusisesed organellid mitokondrid, mille ülesandeks on muuhulgas energia tootmine. Kui ei ole tasakaalu eustressi ja düstressi vahel, kui düstressi on vähe, siis mitokondrid atrofeeruvad tegevusetusest nii nagu lihasedki.
Me oleme aegade algusest pidanud kohanema keskkonnast tulevate füüsikaliste stressoritega, et ellu jääda. Me vajame neid, et ennast parimal moel käigus hoida. Parajas doosis on see treening mitokondritele. Vanasti oli meil vaja liikuda iga ilmaga, et saada toitu. Külm ja kuum karastas meie eellasi. Nüüd vajutame vaid kliimakontrolli nuppu, mitte ei lõhu puid ega küta ahju. Toitu alati ei saadudki, oli paastuaegu.
Praegu on meie söömaajad liiga rikkalikud ja paus liiga lühike, ka ööpäeva lõikes. Me sööme vaat et kogu ärkveloleku aja, mistõttu soolestikus elutsev mikrobioom ei jõua oma ülesannetega toime tulla. Vanasti olid toitumises keskkonnast sunnitud tsüklid: peamiselt taimed või peamiselt liha, nüüd sööme suvaliselt.
Hormeesi vajadus ja taluvus on inimestel erinev. Looduse abil saame seda vajadust tänapäevalgi rahuldada. Inimesed tunnetavad sageli just temale omaseid vajadusi ise intuitiivselt. Näiteks harrastatakse elustiilina ellujäämisretki ülirasketes looduslikes tingimustes või valitakse elukohaks arktika, tegeletakse riskispordiga jm. Jahipidamine ei põhjusta küll enam hormeesi, pigem on see meelelahutus.
Airi Värnik “Depressioonil on mitu nägu” (2025)