Airi Värnik, Tallinna Ülikooli vaimse tervise emeriitprofessor
Ilmunud Postimehes 10. oktoobril 2021
Me ise koome oma elu mustri. Tegelikult algab kõik sellest, kuidas me iseendasse suhtume. Kas me ütleme endale: «ma olen kole, keegi ei armasta mind, mu tulevik on tume» või «ma astun hommikul parema jalaga voodist, veendun peegli ees, et mu näos on päris naeratus, see, mis ulatub silmanurkadesse ja südamessegi, ning alustan päeva valmisolekus võtta vastu see, mida elu pakub». Seejuures on hea meenutada, et olla sündinud on eriline šanss ja et elu on triibuline, lainetav ning see ongi huvitav, kuniks pole eluohtlik.
Keda oma päevadesse ja öödesse kaasa võtta? Muidugi inimesi, kelle seltsis me tunneme ennast hästi ja kes on usaldusväärsed. Sõpru tulekski otsida eesmärgipäraselt, meil on vaja sõpru erinevate teemade jaoks.
Me vajame inimest, kellele mured ära rääkida ja tundeid vahendada, ning vajame ka kedagi, kes aitab olukordi lahti harutada. Või siis kellega koos südamest naerda, kellega koos matkata, kellega sõneleda ja leppida, kellega lembusi vahetada. Ja kõige tähtsam – kellega me saame olla mina ise. Väga harva saab neid vajadusi rahuldada üks ja seesama inimene.
Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi.
Me kõik oleme kogenud, et on inimesi, kellega suhtlemine paneb meid halvasti tundma. Enamasti on teada, mis on see, mis niinimetatud mürgiste inimeste juures ebameeldivalt, isegi raskesti talutavalt mõjub, aga on ka neid, kes nagu polegi «pahad», kuid mõjuvad raskelt. Kunstiteosed, mütoloogia ja esoteerika räägivad vampiirinimestest. Me ei saa siiski kedagi nimetada totaalselt mürgiseks, küllap see on konkreetne inimene-inimene-suhe.
Kui vältimine pole võimalik, siis on teine viis suhtlemiseks inimestega, kes tunduvad mürgised. Me võime püüda mõista inimese käitumise põhjusi, teada, et igal inimesel on ka helge pool, kui see vaid üles leida. Või siis ka andestada ning olla kogemuse eest tänulik.
Meie heaolutase sõltub sellest, kuidas meie meel meile osaks langevaid sündmusi vastu võtab, millise tähenduse ta neile annab, kuidas ta neid interpreteerib. Muretseda ja järeldusi teha enne, kui fakte pole piisavalt, on ebasõbralik nii enda kui teiste suhtes. Analüüsiv sõber saab siin abiks olla.